1174 Ain Pajo

1174 Ain Pajo

ettevõtja

Võru-, Valga- ja Põlvamaa


Info

Ain Pajo: „Mida teha, kui on vaid tükike Eestimaad?“

Seda, mis sünnib Eestimaal siis kui ühendada õpihimu ja töökus, saab näha Ain Pajo elus. „Töö tegemise tahe on mul pärit lapsepõlvest“, just nii põhjendab oma edulugusid Pärnumaal trükikojas ja  Võrumaal Misso vallas Andri-Peedo talus piimakitse farmis toimetav Ain Pajo. Töötahe ja uute valdkondade äraõppimise võime on teda saatnud nii ettevõtluse algusaastatel Pärnus fotoäri käivitades, kui ka keerulistel aegadel turgu pidades. Sellest, et Ain on oma tegevuses järjepidev ja võimeline lahendama keerulisi olukordi, annab tunnistust ka talle 2017. aastal omistatud Kaitseliidu Võrumaa maleva aasta kaitseliitlase tiitel. Kaitseliitu on ta oma aega ja energiat panustanud alates 2002. aastast.

Elu tõi Pajode linnapere Võrumaale, kus ettevõtlik mees endalt küsis, mida teha, kui sul on paarkümmend hektarit põllumaad. Täna jooksevad ringi Andri-Peedo tipptehnoloogiaga varustatud farmis ligi 300 kitse. Talu ei ole ühe põlvkonna ettevõtmine, põhiroll on talus Aini tütre perel ja ühel saab talus toimetama põlvkond, kes juba koos talu ja loomadega on üles kasvanud. Ain ei tegutse ainult talu piirides, vaid on ka aktiivne kohaliku elu edendaja, olles Rõuge vallavolikogu liige.

Maitsed Andri-Peedo kitsefarmi hõrku juustu ja mõistad – teadmiste ning töökuse koosluses saab sündida ühtemoodi nii hea juust kui ka Eesti elu.

Artikkel

Elust maal ettevõtjate pilgu läbi

Vestlusringis osalesid Tiit Niilo, Urmas Peegel, Priit Sibul, Ain Pajo.

Peegel: Tuleb võtta reaalsed probleemid – ja jõuda nendega strateegilisele tasandile. Vaja on tegelda justnimelt reaalsete probleemide, mitte lihtsalt valimisteks välja mõeldud ilusate loosungitega, milliseid oleme ju näinud ümberringi küll ja küll. Võtame kasvõi ühistranspordi: jah, see on ka siin maal täitsa olemas, aga ei kipu ühilduma mitte millegagi. Alates Koidula raudteejaamast ei ole inimesi rongis palju, sest nad lihtsalt kas ei jõua sinna rongi peale või ei saa nad siis pärast rongilt maha tulles millegagi koju. Minu kui lapsevanema jaoks on see küll probleem, et Võrust tuleb viimane buss kell 17.20. Nii ei saa me ju rääkida elust väljaspool linna, kui inimene vähegi tahab mingi huviharidusega tegelda.

Pajo: Võiks ju oma vallaski huviharidusega tegeleda, ehkki selge on seegi, et kõigi asjadega igal pool tegelda pole võimalik. Aga proovi sa ühiskondliku transpordiga näiteks Missost Rõugesse saada!

Peegel: Kõikides siinse maanurga arengukavades on just transpordiga seotud mured probleemidest esimesena ära nimetatud. See on teema, mis vajab strateegilist lahendamist.

Sibul: Märksõnaks peaksid olema nõudetransport ja kaasaegsed lahendused. Alles hiljaaegu oli Mercaga kõneldes juttu sellest, et kui ta Tartust oma maakoju tahab minna, siis on tal Koidulast 7 kilomeetrit kõndimist. Aga maale ei lähe ju tühjade kätega! On vaja lahendusi, mis arvestaksid ühelt poolt Eesti maapiirkondadele nii omase hajaasustusega, teisalt aga ka sellega, et väga sageli on paljudel inimestel vaja liikuda üsna ühel ajal.

Pajo: Tarvis on justnimelt strateegilist lähenemist, mis vaatab üle kohaliku omavalitsuse ja kohalike nii-öelda huvikeskuste piiride.

Sibul: Kõik teenused ei pea tõesti käima KOV-i-põhiselt. Omavalitsus ei pea kõiki teenuseid ise arendama. Aga ühistranspordi küsimus ei ole kaugeltki ainus, mis lahendamist vajab.

Tõsine probleem on ka elanikkonna vananemine ja see, et perekonnad ei ela tihtilugu enam koos nagu varasematel aegadel. Kui varem oli tavaline, et mitu põlvkonda elasid koos ja toetasid üksteist, siis praegu on noored läinud, tihti lausa Eestistki. Ja valitsev mõtteviis on nüüd niisugune sotsialismihõnguline, et paneme aga abivajajad muudkui hooldekodusse ja neile, kes veel endaga hakkama saavad, organiseerime meelelahutust. Tegelikkuses peaks püüdma hoopis selle poole, et inimene saaks nii kaua kodus elada, kui ta vähegi soovib ja võimalik on, ja teisalt toetama ning soodustama seda, et teised, terved ja toimekad eakad, saaksid endale sobiva koormusega tegutseda tugiisikutena, pakkudes vanematele seltsi, aidates olmeküsimustes jne. Kõike ei pea ju tegema nii-öelda käsukorras ja riigi poolt. Inimestele on loomuomane tahe omavahel suhelda ja üksteist aidata. Riik peaks looma selleks sobivad võimalused ja niisugust tegevust kõigiti toetama, sest see on hea kõigile osapooltele. Loomulikult ei räägi ma päris äärmusjuhtudest, aga üldiselt ei usu ma seda juttu, et kui delegeerime inimeste eest hoolitsemise ära ainult mingitele asutustele, on see odav ja mõistlik.

Aga tõesti, niisuguseid asju ei saa vaadata ainult KOV-i-põhiselt.

Peegel: Praegu on Rõuge vallas nii, et sõidukompensatsiooni huvihariduses osalemise eest makstakse lastele ühepalju, sõltumata sellest, kas tal on huvikooli jõudmiseks vaja sõita neli kilomeetrit või peab ta tulema valla teisest otsast 50 kilomeetri kaugusele. See kompensatsiooni piirmäär tema transpordiks peaks olema küll kuidagi teisiti lahendatud.

Pajo: Oleme rääkinud sellest, et pensionäre on vaja toetada ja lapsi aidata – aga valdav osa inimesi on ju kusagil seal kahekümnenda ja seitsmekümnenda eluaasta vahepeal. Lõpuks on nii, et kui nendel on hea elada, siis need esimene ja tagumine ots lahenevad ka hõlpsamini.

Niilo: Kagu-Eestis on oluline ka taristu arendamise küsimus. Suur asi on see, et juba käesoleva aasta sügisel läheb nelja maakonna koostöös Eesti Andmesidevõrgu AS kaudu lahti nii-öelda viimase miili ülikiiret internetiühendust võimaldava valguskaabli vedamine Kagu-Eesti kodudesse ja asutustesse. Praktikuna näen, et innovaatilisele lähenemisele meil siin tegelikult alternatiivi ei ole. Kõige kaasaegsem tehnoloogia tuleb võtta kasutusele, et siin riigi äärealal hakkama saada.

Pajo: Siin piiriäärsel alal on sideküsimus tõesti väga oluline. Kui ikka elekter ära läheb ja mobiilimast vaikib, oleme piltlikult öeldes tagasi kiviajas. See on oluline nii riigikaitse kui ka kohalike inimeste hakkamasaamise seisukohast. Ühtpidi peab olema võimalus ju abi kutsuda, kui midagi juhtub, teisalt on vaja omada ülevaadet sellest, mis piiril toimub ja kes kus liigub.

Sibul: Lihtsaid lahendusi neis küsimustes ei ole. Ain siin käib nii sageli abipolitseinikuna piiri valvamisel abiks, et satub vahepeal kogemata juba Politsei- ja Piirivalveameti töötajate nimekirjagi …

Piiri-Eesti arendamisel ei saa lähtuda sellest, et loeme kokku ühe või teise teenuse kasutajate või teedel liikuvate autode arvu. Küsimus on selles, kas me tahame, et siinkandis inimesed elaksid. Kui tahame, siis on arvatavasti paratamatu, et piirialadel nii-öelda konkurentsivõimeliseks eluks vajalike teenuste olemasoluks peab riiklikult peale maksma. Kulutõhusus ei ole siin ainus kriteerium, mida silmas pidada.

Väga positiivne üllatus oli minu jaoks hiljuti majandusministeeriumi kõrgete ametnikega kohtudes kuulda nende suust seisukohta, et Kredexi tingimusi tuleb muuta niisuguseks, et tulevikus poleks panka laenu taotlema minnes vahet, kas kavandatav investeering tehakse Misso või Rae valda. Mina omalt poolt rõhutasin, et seesama peaks käima ka elamuehituse kohta, et noortel oleks võimalik maale kolida või juba maal elavatel inimestel oma eluaset paremaks muuta. Täna, teame ju kõik, ei pea pangad Tallinnast ja Tartust eemale jäävaid piirkondi rahastamiskõlbulikeks.

Peegel: Elanike vähesus piirialadel on tõesti ka riigikaitseline probleem. Praegu on elanike tihedus alla kolme inimese ruutkilomeetri kohta. See on asi, mida kohalik omavalitsus ei saa lahendada, vaid see on riiklik probleem.

Niilo: Olen kuulnud ideest toetada piirkondlikku elu soodsama energiahinna kaudu.

Pajo: Sedasama arutasime meie rahandusministriga ka: elektri ja gaasi aktsiis võiks siin piirkonnas odavam olla. See on asi, millega ei saa nihverdada. Näiteks tööjõuga või firma registreerimisega saab hõlpsasti mängida, et kirjutatakse sisse ühte omavalitsusse, kuigi tegutsetakse teisal. Aga võrguenergia tarbimine toimub ikka kindlas, teada kohas.

Peegel: Liitumistoetustega sama lugu. Sinna pilootprojekti, mis oli, tegin ma ka ettepanekuid, aga neid kahjuks ei arvestatud. Me kogesime siin olukorda, kus selleks, et üks meierei või farm saaks toetust, oleks ta enne ehitamist juba aasta aega tootma pidanud. Siis oleks nii-öelda punktid kokku tulnud. Praegune süsteem on selgelt suunatud kusagil tsentris asuvatele suurettevõtetele, kes teevad oma tütarettevõtte siia ääremaile, et siit ka raha välja viia. Aga et seesama kohalik talumees siin saaks oma ettevõtmist arendada – seda ei ole võimalik. Kui sa tootmisega pole varem tegelnud, siis uue tootmise käivitamiseks toetust saada ei ole võimalik.

Sibul: Hea, kui esiteks jõuaksime nii kaugelegi, et tootmise käivitamiseks vajaliku investeeringu hind oleks kogu Eesti territooriumil panga mõttes samasugune. Et riik appi tuleks. Praegu on nii-öelda raha hind siin ju kordades kallim kui Harjumaal.

Peegel: Minu kui ettevõtluskonsultandi ettepanek ongi see, et kui me paneme ühe ettevõtte rajamise valemisse, siis lõppsumma peaks tulema sama igal pool Eestis. Halduskulu ja investeeringukulu kokku peab ääremaadel olema sama või isegi soodsam kui suuremate keskuste lähedal. Siin võib tõepoolest vahendiks olla näiteks soodsam energia või aktsiis.

Pajo: Väga raske on mingi tööstuse või tootmisega tegelda, kui ei tea, millal ja kui kauaks elekter ära võib minna. Isegi kui vool ainult mõneks sekundiks ära läheb, piisab sellest, et kogu tootmisliin oleks sassis, arvutid taaskäivituksid jne. Ei jõua ju suurtele masinatele UPS-i vahele panna. Nii et ettevõtluse soodustamiseks maal peavad torud ja traadid korras olema.

Teine asi on maa küsimus. Piirkonnas peab riigil olema niisugust maad, mida saaks vajadusel ettevõtlikele inimestele eraldada, kui noil on olemas perspektiivikas äriplaan ja soov maale töökohti luua. Riik peab looma süsteemi, mille kaudu on võimalik niisugusteks algatusteks maad saada.