1171 Arne Tilk

1171 Arne Tilk

Põlva vallavolikogu liige

Võru-, Valga- ja Põlvamaa


Info

Päeva algus hommikul vara saekaatris, õhtutel noorte juhendamine suusatreenerina. Perele leiva teenimine ja missioon käsikäes, nõnda algas Arne Tilga töömehepõli. Arvatavasti just tänu töökusele ja sihikindlusele leidis Arne oma kõrvalt inimesi, kes temasse uskusid ning seetõttu valiti ta  hiljem ka Põlva valla volikokku ja seejärel Põlva vallavanemaks.

Oma abikaasa Anneliga kohtus ta juba keskkoolis. Tilkade esiklaps sündis kui Arne oli ülikooli esimesel kursusel. Veidi rohkem kui kaks aastat hiljem sai Timo endale õe Liisbeti. Aastatega kasvas jõudsalt ka Tilkade pere, 1998. aastal sündis tütar Marimal ning 2003. aastal poeg Kaarel.

Arne rõhutab treeneriks olemise rolli oma elus: “Minu lemmik aastaaeg on talv ja suurimaks kireks on olnud suusatamine. Hea, et rahvusloom on hunt, kes talvel ei maga. Nii ka meie, tegelikult meie lastele meeldib talvel lumel olla. Aastate jooksul olen treenerina suusatamispisikuga nakatanud lisaks oma lastele ka paljusid teisi Põlva lapsi ja noori. Arvan, et just töökuse ning armastusega suudab inimene enda vaimu ja füüsise hoida tasakaalus. Olen järjepidevalt seisnud selle eest, et Põlvamaa inimestel oleks võimalik sõita ja treenida headel suusaradadel.”

Kolmekordne vanaisa kolmele vahvale poisile, Arne teab, et Eestit tuleb hoida nii, et isamaast ja rahvuskaaslastest oleks rõõmu ka lapselastele.

Artikkel

Kas lapsed sünnivad perekonda või on see ühtlasi ka ühiskonna asi?

Priit Sibul: Loomulikult sünnivad lapsed Eestis ennekõike armastusest ja perekonda, aga ühiskonna suhtumine määrab siiski ka omajagu. Olen kuulnud, et paljulapseliste perede vanemad, kellel on seitse-kaheksa või enam last, kogevad, et neid peetakse pigem mingiks probleemseks nähtuseks, mitte ühiskonna loomulikuks ja hinnatavaks osaks. Kolme-nelja lapsega õnnestub jääda veel kuhugi nii-öelda normaalsuse piirile.

Samas on märgata siiski ka rõõmustavaid suundumusi. Eestiski on kaubanduskeskuste juures hakanud tekkima märgistatud parkimiskohti lapsevankri ja suure perega poodi tulijate jaoks.

Pikk tee on meil muidugi veel minna. Näiteks selleni, et poe kassajärjekorras seisjad märkaksid väsinud lapsega vanemaid endast ette lubada ja ei võtaks hoiakut, et see on üksnes lapsevanema enda kehva kasvatustöö vili, kui väsinud laps viril on või jonnib.

Kui mu abikaasa Heidi Tallinnas ühistranspordiga sõidab, siis aitab tal lapsekäru trammi või sealt välja tõsta enamasti ikkagi vaid mõni teine samasuguses olukorras olev lapsevanem. Suurem jagu ümberolijaid, nähes, et ema on hädas oma lapse ja tolle käruga, leiavad kiiresti taskust nutitelefoni, millesse süveneda.

Selles mõttes on tõesti küsimus laiemas suhtumises: kas lapsevanemad kogevad, et nende laps on siia ühiskonda oodatud ja toetatud või pigem tõrjutud ja ebamugav nähtus.

Kas meil sünnib piisavalt lapsi? Minu arvates on vastus ei – ja siin on ühiskonna üldisel suhtumisel märkimisväärne roll. Kui meil keskmiselt peetakse mõistlikuks seda, et peres on kaks last, siis teame samas, et paraku sünnib tegelikkuses vähem lapsi, kui meie rahvuse püsimajäämiseks vaja on. Sestap peaksime minu meelest oma ideaali esiteks seadma sinna, et mõistlikus peres on kolm ja enam last. Siis on tõenäoline, et need kolm ja enam last ka sünnivad.

 

Arne Tilk: Üks asi on lapse sünd, teine aga ema roll lapse kasvamise juures. Mõtleme või sellele, kuidas meil emadust on hinnatud ja milliste kriteeriumite järgi näiteks emadepäeval aasta emasid tunnustamiseks valitakse. Ma olen kindel, et iga ema on oma lapsele alati parim ema, aga kui meil tõstetakse esile peaasjalikult neid, kes laste kasvatamise kõrvalt on ka ühiskondlikult aktiivsed, siis mõeldes tagasi oma laste kasvamisele, arvan, et väikese inimese üleskasvamisele kaasa elamine ja tema toetamine selles on ikkagi väga aega ja energiat nõudev tegevus. Olen oma abikaasale väga tänulik selle eest, et ta on võtnud aega meie laste jaoks ning täitnud oma emarolli suure südamega.

Kui mõtlen tagasi oma esimese lapse sündimisele 1980ndate lõpus ja mõtlen võrdluseks praegusele ajale, siis need on kaks täiesti erinevat maailma. Praegu on meil toonasega võrreldes kasutada hoopis teised ressursid, meie elu on suhteliselt turvaline ja majanduslikult kaitstud. Toona oli kõik laiali kantud ja otsa saanud – aga lapsed sündisid.

 

Priit Sibul: See ongi suuresti ootuste küsimus. Pisut leierdatud on juba see lause, et nii hästi kui praegu, pole Eestis kunagi elatud. Aga mis see “hea” ikkagi on ja mida me soovime saavutada nii-öelda suuremas plaanis, see vajab mõtestamist.

Ma arvan, et see pole ka ainult halb, kui emadepäeva kontekstis erinevatele aspektidele tähelepanu pööratakse, ma ei vastandaks neid. Põhiküsimus on minu meelest siiski see, mida peetakse esmatähtsaks: kas seda, et sa saad elu edasi anda, olla ema ja kasvatada üles tublid lapsed, või mingit muud laadi eneseteostust ja karjääritegemist. Kusjuures tegelikult on ju karjäärile võimalik pühenduda ka siis, kui lapsed juba suured, aga teatud põhjustel on märksa raskem pühenduda lastele siis, kui oled jõudnud karjääris kõrgele.

 

Olete mõlemad seotud ka laste kasvatamise ja harimisega. Sina, Arne, olid seotud Mammaste kooli ehitamise ja ka Rosma kooliperega, mille järgi Põlvat mitmel pool üle Eesti teatakse. Sina, Priit, olid Põlvas töötades samuti Rosma kooliga seotud ja oled üle riigi tuntud erahariduse eestvõitlejana. Öelge, misjaoks neid omanäolisi koole üleüldse vaja on? Miks ei võiks kõik lähtuda pelgalt kuluefektiivsuse põhimõttest?

Arne Tilk: Me sünnime siia maailma kõik justkui ühesugustena, enamasti kaaluvahemikus 2,8–3,5 kg ja pikkusega 4652 sentimeetrit. Inimeste elud on aga sellegipoolest väga erinevad. Inimeste tõekspidamised on väga erinevad, nende eelistused ja võimed samamoodi.

Sattusin vaatama telesaadet Luciano Pavarottist. Mulle meeldis võrdlus, mille ta esile tõi: sa ei pea võrdlema ennast teistega, vaid enese arengut silmas pidades pead võrdlema end üksnes iseendaga. See, millises positsioonis sa kusagil finišiprotokollis asetsed, ei ole üldsegi nii oluline. Seal mängivad suurt rolli ka sinust sõltumatud, välised tegurid, aga omaenda arengu eest pead vastutama sina ise.

Tulles tagasi koolide juurde – jah, mul on olnud võimalus seista teatud algatuste eest ja olla nende teostamise juures. Omal ajal, kui vallavanemana otsisin võimalusi Mammaste kooli ehitamiseks, käis meie poeg Kaarel Mammastes esmalt lasteaias ning läks siis sealsamas ka algklassidesse õppima. Ühel hetkel tundis abikaasa Anneli aga ära, et poja tõekspidamised ja käitumine ei mahu nendesse tavakooli raamidesse. Ma ise ei olnud erilises vaimustuses ideest panna poeg Rosmale Waldorfi kooli, aga mõtlesin, et ema süda tunneb kindlasti õigesti ja kui tal niisugune äratundmine oli tekkinud, siis ei hakanud ma vastu ka vaidlema. Panimegi Kaarli Rosma Johannese kooli ega ole pidanud kahetsema. Samamoodi elab Eestis väga palju teisigi lapsi, kes samuti nii-öelda erinevad keskmisest oma olemuse ja vajaduste poolest.

 

Priit Sibul: Kui ma Põlvasse maavanemaks tulin, oli Mammaste kool tuntud üle Eesti. Tolleaegne koolijuht Katrin Ohakas, kes tookord Hea Alguse teemat vedas, oli samuti hästi teada. See sisu, mida Mammastes lastele anti, oli väga hea. Mul oli haridustegelastega juba ennegi hea klapp tekkinud, muuhulgas näiteks ka Hea Alguse eestvedaja Ivar Männamaa ja Vanalinna Hariduskolleegiumi eestvedaja Kersti Nigeseniga. Ka Ülo Vooglaiuga. Põlvasse tulles tekkisid üsna ruttu head suhted ka Rosma kooli rahvaga ja nendega koos korraldasime mitmeid aastaid seal kogu pere konverentsi – sündmust, kus jätkus tegevust kõigile vanuserühmadele sülelastest täiskasvanuteni välja.

Olen praegugi haridusega seotud ja näiteks see, et praegu on omanäolised erakoolid saanud riikliku toetuse, on just meie erakonna inimeste visa töö tulemus. Ikka sellel samal põhjusel, mida sa, Arne, juba nimetasid: me kõik oleme erinevad ja mida rohkem on erinäolisi võimalusi enda arendamiseks, seda õnnelikum ja tervem on Eesti ühiskond. Seda rohkem suudame erinevatele annetele ja võimetele tähelepanu pöörata ja neid arendada.

Näen oma pere nelja lapse pealt seda, kui erinevad võivad olla isegi ühe pere õed-vennad. Kes on pigem hommiku-, kes õhtuinimene, kellele tuleb õppimine loomulikuna ja keda on tarvis tagant utsitada jne. Kõik on erinevad, ehkki sellestsamast perest ja keskkonnast.

 

Arne Tilk: See on suurepärane, et lapsed ei ole kunagi oma vanemate ega ka õdede-vendade täpsed koopiad, vaid igaüks on omanäoline. Seda omanäolisust ei tohiks ka koolisüsteem kaotada, lapsi nii-öelda kasti suruda.

 

Niisuguseid eripärasid on suures linnas ehk lihtsam arvestada ja toetada kui väiksemas kohas? Odav see ju ei ole?

Priit Sibul: Nii ja naa. Loomulikult ei saa väike kool olla suures majas, aga ennekõike on küsimus ikkagi kogukonna tahtes. Maavanemana käisin kord üsna samal ajal kohtumas nii Himmaste kui ka Unipiha kooli juhtidega. Mõlemas koolis oli 17-18 õpilast, koolide eelarve vahe aga oli täpselt pool: Himmaste kooli pidamiseks maksis Põlva vald poole rohkem kui Kambja vald Unipiha kooli ülalpidamiseks. Asukoht ja inimesed määravad lihtsalt niivõrd palju. Himmastes, suurema keskuse lähedal, pole vist tõesti võimalik samal viisil kooli pidada nagu Unipihal, kus vanemad olid nõus liitklasside ja muude valikutega, mis võimaldas ka väikeses kohas kooli odavalt, aga siiski pidada.

Kui on teatud kriitiline hulk entusiastlikke inimesi, siis saavutatakse ka imelisi asju. Seda on näidatud Mammaste kooli ehitamisega, seda on näidatud Mammaste tervisespordikeskuse rajamisega jne. Tolle puhul võinuks ju samuti öelda, et Otepää ja Haanja on siinsamas, mispärast me hakkame endale oma suusakeskust ehitama. Aga näe, ühel mehel oli julget pealehakkamist ja selge siht silme ees ning praegu ei vaidlusta vist enam keegi, et niisugust asutust Põlva piirkonda tarvis on.

Loomulikult on nii-öelda ääremaal, väiksema asustustihedusega piirkonnas elamine ja teenuste hoidmine võrdlemisi kulukas. Võtame või sünnitusosakondade näite. Minu neljast lapsest kolm on siin, Põlvas sündinud, aga on selge, et kui meil on lapsi liiga vähe, siis tuleb teha kas teadlik otsus, et siin piirkonnas elu hoidmise nimel olemegi valmis nii-öelda peale maksma, või siis leppima sellega, et siitkandi inimestel on teatud teenuste saamiseks vaja sõita näiteks Tartusse.

 

Kas ei võiks lahenduseks olla see, kui tuua Eestisse lihtsalt välismaalt näiteks 7 miljonit inimest juurde, kes aitaksid siin majandust elavdada ja teenuseid tarbida?

Arne Tilk: Samamoodi mõeldi Stalini ajal Nõukogude Liidus ka, et liigutame aga rahvaid siit sinna, saame Siberisse elanikke-töökäsi jne. Meist vist keegi ei hinda tänapäeval toonaseid sündmusi teisiti kui vaid kuritegelike ja koletutena. Miks peaksime siis nüüd uuesti sedasama katsetama?

 

Priit Sibul: ÜRO kodulehel on olemas kaardid, mille järgi mahub Eestisse kordades rohkemgi inimesi kui küsimuses välja pakutud arv. Ma siiski usun, et maailma rikastavad rahvusriigid ning maailm on värvikas ja huvitav paik muuhulgas just tänu sellele, et siin on erinevad rahvad ja riigid oma eripäraste kommete ja kultuuridega. Neid kõiki ühte sulatades me vaevalt mingeid tõsiseid probleeme lahendaksime, küll aga kaotaksime nii mõndagi tõeliselt väärtuslikku.

Ka eesti rahvust on vaja säilitada ja hoida, sest meiegi rikastame seda maailma. Kui me ise loobume seda uskumast, siis ei kaitse meid ka keegi teine. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis on minu meelest üsna hästi kirja pandud see, kuidas kogu meie oma riigi peamine ülesanne on tagada justnimelt eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimajäämine. Meil on jätkuvalt tegemist sellegagi, et saada hakkama nõukogudeaegse rahvasterändamise tulemustega, mis mõnel pool Eestis on läinud valutumalt kui mujal. Siin Põlvas näiteks on meil väga tore ukrainlaste kogukond, kes oma rahvuslikku identiteeti säilitades osalevad samas täiel määral siinses ühiskondlikus ja kultuurielus. See on minu meelest üks väga ilus näide lõimumisest, mis ei nõua kummaltki osapoolelt iseendaks olemisest loobumist. Kahjuks ei ole see mitte igal pool õnnestunud.

Käesolevatel valimistel end uue jõuna esitlev, ehkki paljus n-ö vanade poliitikute veetav Eesti 200 püüdis vahepeal väita, justkui poleks enne neid keegi Eestis integratsiooniprobleemiga tegelnud. See pole kindlasti nii. Tegeldakse kogu aeg, aga need protsessid võtavad paraku aega. Eriti, kui sellele meie suure idanaabri poolt aina vastu töötatakse.

Minu erakonnakaaslane Lauri Vahtre on selle teema kohta üsna hästi öelnud umbes nii: kui sa ootad, et su kana muneks, siis võid ju küll käia ja karjuda ta peale, et munegu juba kiiremini, aga iga maaeluga kursis olev inimene oskab arvata, kas sellest oleks rohkem kasu kui vaikselt, kikivarvul mööda kõndimisest ja ootamisest, et kana rahulikult oma asjad aetud saaks.