1172 Kalle Vister

1172 Kalle Vister

Rahvakultuuri Keskuse juht

Võru-, Valga- ja Põlvamaa


Info

Maa sool, nõnda on eestlasel kombeks koolmeistrit nimetada ja küllap on mõnigi mulk ning mõnigi kaugem mees mõelnud Kalle Visterile – jah, tema see maa sool ongi.

Ala kooli õpetaja ja direktor, Karksi-Nuia gümnaasiumi direktor, hariduse- ja kultuuritalituse juhataja Valga Maavalitsuses, hiljem sotsiaal- ja haridusosakonna juhataja, 2018. aastast Rahvakultuuri Keskuse direktor – neid soolaseid ameteid on tema elus tõesti jagunud ja jagub siiani.

Võimalik, et olete ka mõelnud, et kuidas küll Pätsi ajal sellised mehed olid, kes jaksasid tegeleda töö kõrvalt näitemängu- ja spordiseltsiga mõlemas aktiivselt kaasa lüües, lisaks aiandusega, volikogus kohaliku hüve eest seismise ja selle peale veel ka mesilaste pidamisega. Noh, sellised mehed olidki nagu Kalle. Just nõnda on tema elu kulgenud ja kulgemas.

Lisaks kõigele muule on tegu ka tubli pereinimesega, neljast pojast kaks on juba suured, kaks veel koduseinte vahel kasvamas.

Kui nüüd õnnestuks teha nõnda, et Riigikogusse valitakski sellised mehed nagu Kalle Vister, siis oleks see üks seninägematult äge Riigikogu.

Artikkel

Kalle Vister ja Priit Sibul

 

Priit: Ajakiri Eesti Naine otsis kord perekonda, kus oleks üks naine ja tema kõrval meestevägi. Ma juhatasin ajakirjaniku siis külla Visterite juurde, sest siin on pereproual lisaks Kallele veel ka neli tublit poega. Kaks juba täiskasvanud, kaks veel kasvamas.

Kalle: Kui ühel koolitusel uhkelt ütlesin, et mul on neli poega, siis üks proua tagasihoidlikult küsis, kas need on ka sama naisega. Vastasin, et jah, nad on kõik ikka ühe naisega. Minu jaoks on perekond väga oluline. Kurb, kui tänapäeval seda juba eraldi nimetama peab hakkama.

 

Kas laste sünd siia ilma on ainult oma pere asi või on see ka laiemalt ühiskondlik küsimus?

Kalle: Lapsed sünnivad ikka armastusest. Ka vanaduspõlvele mõeldes on hea, kui on, kellele ka vanaks jäädes toetuda ja kellest sa näed, et nad Eestis elu edasi viivad.

Priit: Muidugi sünnivad lapsed armastusest ja perekonda, aga see, kui palju neid sünnib, sõltub tihti ka sellest, kuidas suhtub neisse ümbritsev maailm. Meil on viimastel aastakümnetel vaadatud veidi viltu sellele, kui peres on lapsi rohkem kui paar-kolm. Niisuguses peres oleks justkui midagi viga. Paljulapselised pered seostuvad paljudele pigem probleemide kui rõõmuga. Ühiskondlikult omaksvõetud hoiakud on üpris olulised ja on suur vahe, kas peetakse normiks, et peres on 1-2 last või et neid on rohkem.

Teadupärast on rahvuse edasikestmiseks vaja, et lapsi sünniks perre keskmisel üle kahe, praegu aga on see näitaja olnud pikalt allpool seda kriitilist piiri. Järelikult on meil vaja jõuda olukorrani, kus ideaaliks või vähemalt mõistlikuks peetaks kolme ja enamat last peres. Küllap siis järgneks sellele ka sündide arvu tõus.

Samas on märgata siiski ka rõõmustavaid suundumusi. Nii näiteks on Eestiski hakanud kaubanduskeskuste juurde tekkima märgistatud parkimiskohti lisaks liikumispuudega inimestele ka lapsevankri ja suure perega poodi tulijate jaoks.

Pikk tee on meil muidugi veel minna. Näiteks selleni, et poe kassajärjekorras seisjad märkaksid väsinud lapsega vanemaid endast ette lubada ega võtaks hoiakut, et see on üksnes lapsevanema enda kehva kasvatustöö vili, kui väsinud laps viril on või jonnib.

Kui mu abikaasa Heidi Tallinnas ühistranspordiga sõidab, siis aitab tal lapsekäru trammi või sealt välja tõsta enamasti ikkagi vaid mõni teine samasuguses olukorras olev lapsevanem. Suurem jagu ümberolijaid, nähes, et ema on hädas oma lapse ja tolle käruga, leiavad kiiresti taskust nutitelefoni, millesse süveneda.

Selles mõttes on tõesti küsimus laiemas suhtumises: kas lapsevanemad kogevad, et nende laps on siia ühiskonda oodatud ja toetatud või pigem tõrjutud ja ebamugav nähtus.

 

Meil on õnnestunud saavutada ühiskonnas suhtumine, et puudega inimest ei peeta teistega võrreldes kuidagi alaväärseks. Kuidas aga jõuda selleni, et lasterikkasse peresse suhtutaks samamoodi respekti ja abivalmidusega ning et neile viltuvaatamine muutuks tabuks?

Kalle: Alati, kui teemast räägitakse, tuleks rohkem kõnelda lasterikkusega seotud rõõmudest ja kõigest sellega kaasnevast positiivsest, mitte keskenduda ainult raskustele, mis ju ka sageli paljulapseliste perede ellu kuuluvad.

Priit: Ühiskondlikke hoiakuid saab tõesti kujundada just lugudega, mida jutustatakse. Minul endalgi oli valimisteks valmistudes dilemma: ühtpidi on lasterikkus mulle ülimalt oluline – meie peres on neli last ja minu sõpruskonnas on palju toredaid peresid, kes võivad rõõmu tunda samast või veel suuremast laste arvust. Aga teisalt on küsimus, kuidas sellest rääkida: kas üksi või koos lastega? Viimasel puhul leidub kindlasti neid, kes hakkavad kohe hurjutama, et isa kasutab lapsi oma poliitilistes huvides ära. Samas aga tundub ülimalt veider, kui lasterikkuse hüvedest räägib üksik keskeas mees, kelle ümber pole näha ühtegi last.

Millised on need lood, mida ajakirjandus meile võimendab? Muidugi, on ka positiivseid lugusid hästitoimivast pere-elust, selle rõõmudest ja raskustest, tihtilugu aga leiab neid pigem sellistele teemadele spetsialiseerunud väljaannetest. Nii-öelda peavoolumeedias kohtame samas märksa sagedamini lugusid sellest, kuidas üks või teine tuntud inimene on juba mitmendat korda vahetanud abikaasat või elukaaslast jne. Rahvusringhäälingule paneb isegi seadus kohustuse pereväärtusi toetada, aga kui tõsiselt nad seda ülesannet võtavad, ei julge ma päris kindlalt öelda.

Kalle: Peredel on endal ka suur roll. Kui sul on andekad ja tublid lapsed, keda pere toetab, siis paistab see ka välja ja on teistele innustuseks.

Priit: Kui isa Vello Salo kunagi ütles, et parlamendis ei tohiks olla inimesi, kel on vähem kui kolm last, ei saanud ma sellest alguses hästi aru. Kord aga helistas ajakirjanik ja uuris, miks mind ei ole Räpinas ühe rahvatantsurühma tähtpäeval – seal olevat kohal riigikogu liikmest eelmine maavanem ja veel üks teine riigikogu liige, aga et miks endisest maavanemast rahvasaadik Sibul pole võtnud vaevaks kohale tulla. Kuna selle ajakirjaniku lapsed käisid minu lastega koos lasteaias, siis oli mul hea võimalus temalt vastu küsida, keda tema pigem eelistab näha riiki juhtimas: kas neid, kes suudavad pühenduda ainult oma reitingule ja kelle jaoks kõige tähtsam inimene on tema ema, kui too veel elab, või siis neid, kes elavad nii-öelda normaalset elu, suudavad oma kogemustele tuginedes tajuda ja mõista ka teisi pereinimesi ja seda arvestada seaduste loomisel. Näiteks töö- ja puhkeaja seadusega seonduvat menetledes võiks tulemus olla ikka väga eluvõõras, kui seda menetleksid ainult jäägitult poliitikale pühendunud lastetud poissmehed. Kui sul endal lapsi ei ole, siis sa ei suudagi päriselt ette kujutada paljusid pereeluga kaasnevaid praktilisi ja emotsionaalseid aspekte.

 

Mõeldes kultuuri peale laiemalt, siis näeme eestimaalasi tihtilugu sildistatavat võõravihkajaiks, kes ei taha näha kedagi ega midagi endast erinevat. Kuidas teile tundub, kas me ikka oleme nii monokultuurne maa, nagu vahel arvatakse?

Kalle: Oma ametist tulenevalt tean, kuidas me toetame siinseid kultuuriruume, pärimuskultuure, et need saaksid püsida ja oleksid hoitud. Ma arvan, et see on tõesti oluline. Arvan, et tänane lähenemine on õige ja Eestis eksisteeriv pärimuskultuuride paljusus on väärtus, mida tasub hoida.

Priit: Minu meelest need, kes räägivad Eestist kui monokultuursest maast, ei ole tõenäoliselt oma Telliskivi linnakust välja saanudki. Eesti on minu arust selgelt multikultuurne just selles tähenduses, millele Kalle viitas – kõik need pärimuskultuuri piirkonnad oma murrete ja kommetega. Kui vaatame ajalukku, kui palju on siit erinevaid valitsejaid üle käinud, siis ka selles kontekstis on monokultuursusest rääkimine kummaline. Meisse on segunenud palju erinevaid kihistusi ja mõjusid.

Mõned erakonnad püüavad neil valimistel profiiti lõigata venekeelsuse- ja meelsuse teemaga. Minu meelest aga ei ole see üldiselt probleemiks just seetõttu, et me olemegi mitmekultuuriline rahvas, kes peab loomulikuks ka väiksemaid kultuurigruppe endi kõrval, kui nood aga valmis on vastastikuseks lugupidamiseks ja mõistlikuks ühiseluks sama ühiskonna raames.

Kalle: Hiljaaegu korraldas Integratsiooni Sihtasutus ühe kokkusaamise pärimuskultuuri ja rahvakultuuri teemadel. Mul oli hästi hea meel selle üle, kuidas erinevad rahvusgrupid tõid seal välja oma kogukonna ja keele põhiselt, kuidas nad on täna kenasti Eesti ühiskonda integreerunud, saavad säilitada oma kultuuri ja identiteedi, aga samas osaleda täisväärtuslikult siinses ühiskondlikus elus.

Priit: Samamoodi on näiteks Põlvas väga tore ukrainlaste kogukond, kes oma rahvuslikku identiteeti alal hoides osalevad samas täiel määral siinses elus. Omavahel räägivad ukraina, teistega eesti keelt. See on minu meelest üks väga ilus näide lõimumisest, mis ei nõua kummaltki osapoolelt iseendaks olemisest loobumist. Kahjuks ei ole see mitte igal pool õnnestunud.

Käesolevatel valimistel end uue jõuna esitlev, ehkki paljus n-ö vanade poliitikute veetav Eesti 200 püüdis vahepeal väita, justkui poleks enne neid keegi Eestis integratsiooniprobleemiga tegelnud. See pole kindlasti nii. Tegeldakse kogu aeg, aga need protsessid võtavad paraku aega. Eriti, kui sellele meie suure idanaabri poolt aina vastu töötatakse.

Küsimus on muidugi see, et kui meid endid jääb väheks, siis muutuvad kõik asjad keeruliseks. Hirvo Surva on avaldanud muret sellepärast, et pärast haldusreformi ei ole koolidesse jäänud enam kuigi palju laulukoore. Kui me seda probleemi lahendada ei suuda, võib peagi kätte jõuda see hetk, kus noorte laulu- ja tantsupeol osalevad suuresti ainult Tallinna ja Tartu lapsed.

Kalle: Koolisüsteemis on vähemalt rahvatantsu osa praegu positiivne. Noorte seas on rahvatantsijatele päris tublisti järelkasvu sirgumas ja huvitaval kombel on siin Tõrvas justnimelt poisid hakanud üsna aktiivselt sellega tegelema. See teeb küll rõõmu. Niimoodi me hoiamegi oma juuri tugevatena.

 

Kas on siis tunda, et üleilmastumise ligihiilimisele on tekkinud teatud vastureaktsioon oma juurte ja oma kultuuri avastamise näol ka noorte seas?

Kalle: Jah, seda on märgata küll.