1170 Kurmet Müürsepp

1170 Kurmet Müürsepp

Antsla abivallavanem

Võru-, Valga- ja Põlvamaa


Info

Antsla abivallavanem Kurmet Müürsepal on lai tööpõld ja tegevuste ring. Lisaks vastutusrikkale tööle vallas, on Kurmet aktiivne Kaitseliidu liige. “Ma hakkasin õppima kõike algusest peale,” muheleb Kurmet, meenutades, kuidas ta päris alguses ainult Kaitseliidu pidudel käis. Tõeline pidupäev oli eelmise aasta novembris kui Kurmet Müürsepp nimetati Võrumaa aasta kaitseliitlaseks. Südame ja innuga olla iga oma tegevuse juures on Kurmetile omane.

Omakandi eluolu edenemise eest  on tal tulnud seista alatasa. Näiteks kui mõni aeg tagasi oli Antsla kool osutunud toetusprogrammist abi saamiseks mitteabikõlbulikuks, tuli Kurmetil võidelda ja pealinnaga asju ajada senikaua kuni arusaamatud takistused koolielu arendamiseks olid kõrvaldatud.  Tundes hästi nii haldus- kui regionaalpoliitikat, tõdeb ta: “Palju koole on väiksemates kohtades kinni pandud, ei saa ju palju ära teha kui inimesed asuvad elama kuhugi mujale, pidevalt tuleb arvestada võimaluste ja ressurssidega.” Aga omakandi elujõulisuses on ta kindlalt veendunud, sest siin elab jätkuvalt ettevõtlikke inimesi ning seetõttu arenevad ka ettevõtted.

Kurmet teab, et maaelu ei hoia üleval vaid õitsev majandus. “Maaelus on isetegevuse rõõm kõige olulisem.” Naljaga pooleks tõdeb ta, et kui Antslast laul ja puhkpill ära kaovad, on selle paigaga kõik läbi. “Seetõttu tuleb toetada ja soosida kultuuri, laulu- ja tantsulusti. Vähem nutiseadmeid ja rohkem laulu,” on abivallavanema moto.

“Maal elades tuleb õppida ise hakkama saama ja seetõttu ei saa maainimene olla saamatu, see, kes loodab vaid teiste abile. Tuleb ise kasvatada ja toota, mitte sõltuda teistest”.  Samuti, nähes mahepõllumajanduse populaarsuse kasvu, usub Müürsepp, et Eesti põllumajandusel ja maaelul on tulevikku.

Artikkel

Riigikaitse olulisusest

Kurmet Müürsepp: Mina liitusin kaitseliiduga kümmekond aastat tagasi. Alguses, tõsi küll, käisin paar aastat ainult pidudel, aga 2009, siis, kui hakkasin 40 saama, läks Antslast lahingüksuse ülem ära, talle oli asendajat vaja ja nii ma siis õppima läksin. Käisin järgemööda läbi kõik sõjalised tasemeõppe kursused, mis mul rühmaülema taseme saavutamiseks vaja oli – üksikvõitleja ja jaoülema kursustest peale.

Tol ajal püüdsid sotsid ja reformierakondlased ajada seda poliitikat, et tuleks üle minna elukutselisele sõjaväele, mitte nii väga panustada reservarmeele ja vabatahtlikele. See oli ka umbes seesama aeg, mil mina hakkasin rohkem kaitseliidu peale mõtlema. Minu meelest ei ole Eestit võimalik kaitsta muidu kui vaid kogu rahvana üheskoos.

Nüüd teen aastas umbes 500 tundi vabatahtlikku tööd – teisisõnu 3-4 nädalavahetust aastas tuleb ikka telgis ööbida. Eks viiekümneselt hakkab telgis magamine muidugi vaikselt juba kontide peale, aga saame veel hakkama. Kaks Kevadtormigi on läbi käidud ja selle raames kõiksugu inglasi ja ameeriklasi mängult taevastele jahimaadele saadetud.

Selle kümne aastaga on kaitseliidu võimekus ikka muljetavaldavalt tõusnud. Näiteks isiklik varustus on praegu väga hea, eriti 10 aasta tagusega võrreldes. Vajadusel suudab üksus tunni aja jooksul mobiliseeruda, sest varustus on hajutatud ja isiklikud asjad meestel käes. Paljudel on teenistusrelvgi kodus relvakapis olemas, nii et kui peaks tõeliselt jamaks minema, käib valmisoleku saavutamine kiiresti.

Mul on võrdluseks olemas ka kogemus 1980ndatel okupatsioonivägedes teenimisest. Vahe on tõesti suur. Nõukogude armee oli oma olemuselt ründearmee ning üks inimene ei olnud seal kuigi suur väärtus. Inimesi oli lihtsalt niivõrd palju ja taktikaliselt loodetigi massiga ründamisele. Sestap oli seal tegeliku sõjalise väljaõppe osa üksikvõitlejale ka küllaltki kasin, põhiliselt käis pigem olelusvõitlus. Eestis seevastu on mitte ründe-, vaid kaitsevägi, me valmistume oma kodu ja lähedaste kaitsmiseks ning siin on igaüks oluline. Mitte keegi ei ole lihtsalt kahuriliha.

Priit Sibul: Eks Isamaa ole Eesti lähiajaloos selle vabatahtlikkusel ja reservarmeel põhineva riigikaitsemudeli pärast kõvasti “peksa” saanud ka. Teistelt erakondadelt oleme kuulnud väiteid, et kaitseliit olevat lihtsalt üks rahvusromantiline organisatsioon, mis 21. sajandisse sugugi ei sobivat. Meid on kirutud vanast kinnihoidmise pärast, aga tänu Isamaa heas mõttes põikpäisusele on Eesti kaitsepoliitika püsinud stabiilsena. Aeg on näidanud, et see oli mõistlik lahendus. Õnneks ei räägi praeguses julgeolekupoliitilises olukorras palgaarmeest enam isegi kõige tulihingelisemad sotsid ega reformierakondlasedki. Loodame, et see nii jääbki, sest tõesti, meie oma riigi ja kodude kaitsmine sõltub viimaks ikkagi ainult sellest, kui palju me ise oleme valmis panustama. Kellegi kolmanda peale lootma jäämiseks ei ole me kaugeltki ei piisavalt rikkad ega mõjuvõimsad.

 

Haldusreformist

Kurmet Müürsepp: Meie siin Antslas oleme praegu küll rahul, et meid suure Võru vallaga kokku ei pandud. Näiteks siinne Tarbijate Ühistu on öelnud, et kui Antsla poleks jäänud omavalitsuse keskuseks, siis poleks neil olnud ka kindlust siin oma tegevust laiendada ja uut poodi ehitada. Meie elanike arv ei ole küll nii suur, kui ta olla võiks, aga see osa, mida me siin teha tahame, selleks meil jõudu jätkub. Omaette vallana on meil oma inimeste eest seista ikkagi tunduvalt lihtsam, kui oleks olnud suure valla väikese osana.

Priit Sibul: Vahendite piiratuse tingimustes on mõnes mõttes paratamatu, et kui neid igale poole ei jätku, leiavad nad kõigepealt tee keskusele – ja seal olevatele otsustajatele – lähemale. Küsimus ongi selles, kas neid keskusi on Eesti peale üks-kaks või rohkem. Ja kust läheb see nii-öelda mõistlikkuse piir.

Samas peame ikkagi ka riiklikult ära otsustama, kus ja milliseid teenuseid on kindlasti vaja tagada ja kui kiiresti peavad need inimestele kättesaadavad olema. Teenuste kättesaadavus ei peaks sõltuma mitte niivõrd omavalitsuste piiridest, vaid pigem sisulisest ja üldisemast kokkuleppest.

Meie regionaalpoliitika ebakõla näitab muidugi ehedalt Antsla kooli näide – kui ümberringi on kõik koolid korda tehtud, siis Antsla kool, millest kõik teavad, et see jääb ümbruskonna koolidest vast kõige pikemaks ajaks kestma, on renoveerimata lihtsalt sellepärast, et ta ei mahu meetmes ettenähtud parameetrite alla. Niisuguses olukorras, kus riigil ja kohalikul omavalitsusel on erinevad nägemused, peaks riik küll leidma endas pealehakkamist kuulata ära kohalike inimeste seisukohad ja põhjendused ning mitte jääda jäigalt oma paberites ja tabelites järge ajama. Olgu, kui riik ütleb, et tema Antslas gümnaasiumil tulevikku ei näe, aga põhikoolil näeb, siis vähemalt põhikooli renoveerimise osas peaks ju ikka appi tulema. Ei tohiks olla nii, et kui kohalikud pole nõus gümnaasiumist loobuma, siis jäävad kõigest ilma – see ei ole kuidagi mõistlik ega ilus.

 

Mis on see, mida kohalik omavalitsus riigilt vajab?

Kurmet Müürsepp: Kohalik omavalitsus vajab riigilt eelkõige kindlust, sealhulgas rahastamise osas, ja seda, et talle aina uusi ülesandeid õlule ei kuhjataks. Riigiteed peaksid olema korras ja kättesaadav ka muu taristu, sealhulgas näiteks kiire internetiühendus, et siin maapiirkonnas elamine ei oleks suuremate keskustega võrreldes liiga kulukas või keeruline. See on riiklikes, muuhulgas ka riigikaitselistes huvides, et inimesi elaks üle Eesti, mitte ainult tõmbekeskuste lähedal, ja selle soodustamine peab olema riikliku poliitika üks küsimusi.

Priit Sibul: Omaette küsimus on veel see, et kui inimene tahab maapiirkonnas endale kodu rajada või oma olemasolevat kodu renoveerida, siis pangast selle jaoks laenu saada on praegu väga keeruline, kui mitte võimatu. Sul peab olema suuremas linnas mingi korter, mille saad tagatiseks panna, siis ehk antakse laenu, muidu mitte. Minu arust on see üks neid olulisi küsimusi, mis elu säilitamiseks maal on vaja ära lahendada. Nagu oli vahepeal Kredexi noore pere laen, nii peaks olema mingi toetusmeede ka maapiirkondades elavatele inimestele, et nad ei oleks tallinlastega võrreldes liiga ebavõrdses olukorras. Turg seda ise ei reguleeri.

Kurmet Müürsepp: Jah, sellist tuge oleks tarvis. Praegu on tõesti nii, et isegi kui su sissetulek on tallinlaste omaga võrdne, ei anna pank sulle laenu. Kinnisvara turuväärtus maal võib jääda ehitusmaksumusest väiksemaks ja sellepärast ei ole pangad huvitatud selliste ehitustööde finantseerimisest.

Priit Sibul: Rahastamisvõimaluste olemasolu on kriitilise tähtsusega selleks, et uutel inimestel oleks võimalik tulla elama ka suurest linnast kaugemale. Maapiirkondadele on ju uute inimeste siiatulemine elujõulisuse tagamiseks eluliselt oluline. Uued elanikud tekitavad uusi võimalusi: need, kes on valmis endale maapiirkonda elamist soetama, on tavaliselt ka muidu ettevõtlikud ja hakkamasaajad inimesed. Siia kolides vajavad ja tarbivad nad siin ühtlasi kõiksuguseid teenuseid, toetades nõnda siinse elukorralduse toimimist laiemalt. See on ring, mis toob uut elu, või mis viib elu välja, kui lasta asjadel minna lihtsalt isevoolu teed.

 

Omastehooldusest

Kurmet Müürsepp: Praegu käib suur vaidlus eakate hooldamise üle – ühed ütlevad, et see peaks täiesti kohaliku omavalitsuse õlul olema, teised, et perekonnale peaks ka ikka mingi vastutus jääma.

Priit Sibul: See on paljuski tõepoolest põhimõtteline küsimus. Kui vaatame ka praeguseid valimisi, siis meie poliitilised konkurendid on alustanud tõelist enampakkumist: kes lubab igaühele kohta hooldekodus, kes ainult vajajatele. Loomulikult, kel seda vaja, sel peab olema võimalus saada ka kohalikult omavalitsuselt kvaliteetset ja väärikat abi. Samas aga ei tahaks ma sugugi, et liiguksime päris sinna Skandinaaviamaade mudeli juurde, kus perekonna rolli on järjest vähendatud ja selle asemele on tulnud mitmesugused ühiskondlikud, ebaisikulised institutsioonid. Alguses võib see ju tore tunduda, aga nende protsesside jätkumine ei pruugi olla väga inimlik.

Sümptomaatiline on see, kuidas mu oma poeg (toona 7-aastane) mulle ütles: isa, ära muretse, kui midagi juhtub, küll ma panen su hooldekodusse. Ta mõtles seda muidugi kõige paremas tähenduses, julgustavalt ja heasoovlikult, aga kui ma siis vastu ütlesin, et äkki ma panen tema siis ka kohe lastekodusse, jäi ta mõtlema küll.

Minu arvates peavad inimesed ennekõike peres üksteise eest hoolitsema nii kaua kui võimalik ning riigi ja kohaliku omavalitsuse roll peaks olema neid selles toetada. Väga sümpaatne on siit-sealt kuulda, kuidas üks või teine on võtnud ette oma kodu ümberehitamise selleks, et oma vanaksjäänud vanemaid enda juurde võtta. See on minu meelest pikemas perspektiivis õige. Muidugi, niisugune lahendus pole sugugi alati lihtne, aga kõigil põlvkondadel on säärasest kooselamisest pigem võita kui kaotada. Viimaks on ju ikka nõnda, et inimene tahab võimalikult kaua kodus ja omade juures elada. Eriti kui teab, et tema eest hoolitsemine ta lähedastele liiga suur koorem ei ole.

Kurmet Müürsepp: Tõepoolest võiks soodustada perekonna rolli omaste hooldamisel. Loomulikult tuleb seda ka rahaliselt toetada. Lõpuks on see ühtaegu nii inimlik kui ka pikemas perspektiivis odavam viis ühiselu korraldada.