1168 Meelis Mõttus

1168 Meelis Mõttus

Metsavenna talu peremees

Võru-, Valga- ja Põlvamaa


Info

Meelis on murelik: “Kujutad ette Eesti külaelu kui külas on 3000-pealine farm, mille ümber on mõned soojakud, kus elab sissetoodud odav tööjõud?” Maaelu on põllumajandusega tihedalt seotud ja on seda isegi siis kui meil tahetakse rääkida, et ei ole. Maailma suurimate hulka kuuluv väljalüps lehma kohta käib käsikäes tühjaks jäävate küladega.

Meelis elab Mõniste lähedal Vastse-Roosa külas, kust Läti piirini on poolteist kilomeetrit. Arusaadavalt vaatab ta maaelule hoopis teistsuguse pilguga kui härrad ja prouad linnakontoris. Või noh, Meelise talukontor on ka igati viisakas aga selle aknast paistab ikkagi maaelu.

Sündinud on Meelis hoopis Läti poole peal aga üles kasvanud Vastse-Roosa koolimajas, kuhu tema ema 1951. aastal direktoriks kutsuti. Koos emaga kolis koolimajja saladus, koolimaja direktori korteri põranda alla rajati peidukoht, üks neist paikadest, kus varjas end vastse koolidirektori kavaler, Meelise isa. Perekond Mõttustel läks hästi, pereisa elas keerulised ajad, 14 aastat metsasolekut, amnestia ajani üle.

Et Meelisest ettevõtja sai ja Metsavenna talu on just selline nagu ta on, selles on oluline roll vene võimu eest Austraaliasse põgenenud onul, kelle pärandus Metsavenna talu ettevõtlusele aluse pani. Kui onu elupäevad lõpule olid jõudmas, kutsus ta Meelise omale Austraaliasse Perthi külla, et pärandi saajaga ka isiklikult kohtuda. Ajad olid keerulised, Eesti küll taas vaba aga vanahärral polnud kindlustunnet, et eluõhtul Eestisse tagasi pöörduda. Ometi läks nõnda, et Austraaliast lahkuti koos ning oma napid viimased päevad sai onu Eestis veeta.

Meelise ettevõtluskarjäär pole olnud siiski muretu edulugu. Kohaliku Borodino kolhoosi erastamine ning sealt tänase Metsavenna taluni jõudmise tee oli kõike muud kui lihtne. Kes maaettevõtlusega on kokku puutunud, on ilmselt märganud kui paljud on valinud lihtsama tee või loobunud paratamatusest. Meelise ettevõtlus jaguneb turismitaluks, puukaste tootvaks ettevõtteks ja piimafarmiks. Kokku on töötajaid kolmekümne ligi ning rasketest aegadest, kus piimahind naeruväärne on olnud, on läbi tuldud just muu ettevõtluse toel.

Poliitikani on Meelis jõudnud läbi vajaduse muuta seda, mis talle ei meeldi. Kui Mõniste vallas oli asjaajamine nii keeruline, et ehitusloa hilinemise tõttu jäi saamata toetus farmiseadmete ostmiseks, otsustas Meelis vallavolikokku kandideerida.

“Aga Mõniste vallas sai maru hästi korda too asi. Kõige korrektsemad paberid, ühtegi jama müüki pole olnud. Võta Varstu või mõni teine vald. Uues vallas olen ma arengukomisjonis, meil oli esimene mõte, et kaardistada, mis varad meil on. Mida vaja polnud, panime Mõnistes enampakkumisele, ei andnud ega kinkinud,” on Meelis rahul.

Lugu sellest, kuidas Laar hävitas põllumajanduse, paneb Meelise muigama: “Juba 20 aastat räägivad, teeks siis hoopis midagi?” Lugu on tõsine. Põllumajandustoetuste lage tõstetakse aina soosides suurtootjaid. Kui Euroopas kaalutakse väiketootjate eelistamist, siis meil taotletakse pigem erandeid, et saaks ikka suurtele hoogu anda.

Aina enam kahaneb kasusaajate arv, aina enam liigub raha Eestist välja. Meelis on mures: “Kui toetuste peamine eesmärk on see, et riigi ühtlast arengut toetada, siis ei saa olla eesmärk see, et võimalikult rohkem toiduaineid toota ja võimalikult intensiivselt toota.”

Meelis käis hiljuti Torinos slow-food messil ja sattus sealt külla mägedesse kohalikule 28 liikmega piimaühistule, kõige väiksem ühistu liige tegi päevas 4 kg juustu. Samas kohas saaks väiketootjate asemel olla vabalt üks suurtootja. Mis tähendaks, et seal ei valmistataks üle maailma tuntud Castelmagno juustusid, külad oleks tühjad ja töökohti poleks. Poleks ka turiste, kes astuks sisse külapoodi, kus on müügil 51 sorti juustusid kõrvuti oma piirkonna, Piemonte, kuulsaimate veinide Barolodega. Kõigi kohalike elanike sissetulekud oleks ka väiksemad ja kohalik külamees ei ajaks oma garaažist välja Porschet, et Eestist tulnud külalisele mägedes tiir teha (220 rauas paarisajameetrisel mägitee sirgel).

Itaalias võivad traditsioonid olla pikemad aga mudel on ikka üks. Väiketootja valmistab kõrge kvaliteediga tooteid, kasutab selleks kõrge kvaliteediga toorainet ja lõpuks saavad töötajad kõrgemat palka. Muide, Eestis polegi kõrgema kvaliteediga piimale turgu, keegi ei ole valmis maksma näiteks heinaga toidetud lehmade ökopiima eest rohkem, kuna suurtööstustel pole seda vaja odava toote tegemiseks.

Suurtootmine peab hinna alla toomiseks kasutama maailma tõhusaimat tehnikat aga paraku ka maailma parimaid ja kurjemaid mürke, kasvatama loomadele sööta monokultuursel põllumajandusmaastikul külvates GMO-seemet, kasutama samas nii odavat tööjõudu ja nii vähe kui võimalik. Meelis laiutab käsi ja küsib: “Kas Eesti inimesed tahavad seda või tahavad seda suurtootjad? Kas normaalne inimene tahab sellises farmis toodetud piima juua?”

Nii ta siis valimistel kandideeribki, kogemus väiketootja eelistest ja ääremaal elusa ettevõtluskeskkonna rajamisest kaasas. Võru-, Põlva- ja Valgamaal on väiketootjaid veel aga neid saaks üksjagu juurde tulla. Siis püsiks ja edeneks elu maal.

Artikkel

Meelis Mõttus ja Priit Sibul

 

Elust Piiri-Eestis

Meelis: Paljud inimesed tahavad siingi elada, mitte ära minna. Aga kui tahan siin toitu toota, siis on minu kulud tahes-tahtmata suuremad kui täpselt samasugust asja kusagil mujal tehes, kus põllud on suuremad ja keskused lähemal. Sellepärast tuleks meilgi teha nii nagu paljudes teistes riikides, kus põllumajandustootjatele jagatavad toetused on diferentseeritud, nii et need kompenseerivad riigi ääremaal elamisest tingitud lisakulu. Kui me tahame oma riigis ühtlast arengut tagada, peaksime niisugust erisust rakendama. See aitaks tagada ka riigi julgeolekut. Niisugune ongi meie kõige suurem unistus siin Rõuge piirkonnas ja oleme kindlad, et maksumaksja saab sellest aru.

Priit: Küsimus on konkurentsis: me ei taha eeliseid, vaid võrdseid tingimusi. Kõik algab aga teadlikust otsusest selle kohta, kas meie jaoks on hajaasustuse säilimine Eestis oluline või mitte.

Meelis: See on samasugune fundamentaalne küsimus nagu seegi, kas me tahame, et meil on oma riik või mitte.

Priit: Just. Ja kui on oma riik, siis ei saa see olla ainult Tallinn. Euroopas üldiselt elab sellisel  Eesti-suurusel alal kümneid miljoneid inimesi, mitte 1,3 miljonit. Eestlastele on omane hajaasustus, aga see ei tähenda, et maa peaks tühjaks jääma. Ka riigikaitse seisukohast on tähtis, et väljaspool linnugi oleks elu. Näiteks suuremahuliste kriiside puhkedes on just maapiirkonnad need, kuhu linnainimesed ellujäämiseks peaks saama evakueeruda. Aga kui seal kedagi ei ole, kuhu siis minna?

Meelis: Julgeoleku mõttes on eriti oluline, et toidu tootmine oleks hajutatud ja et igal pool oleks lähikonnast võtta keegi, kes suudab oma kandi rahvast toiduga varustada.

Priit: Ja et toimiksid kahtepidi lavkad, mis ühtpidi tooksid toitu linnast maale, teisalt aga võtaksid jälle ka taludest peale sealset toodangut ja aitaksid seda turustada nii maal kui ka linnas.

Meelis: Nüüd on LHV-s käibele tulnud ettevõtluskonto. See on küll üks hea asi, mis aitab väikeettevõtlusega tegelejaid.

Priit: Sellega me tegelesime eelmiste valimiste aegu. Juba poolteist aastat tagasi said sellekohased õigusaktid vastu võetud ja võimalused loodud, ent siiani lihtsalt ei olnud ühtegi panka, kes oleks olnud huvitatud selle teenuse pakkumisest. On tõesti tore, et LHV nüüd võimalusest kinni haaras ja selle teoks tegi. Kuni 25 000-eurose käibega füüsilistele isikutele teenuseid osutav ettevõtja saab lasta laekuva tulu sinna kontole kanda ning sealt võetakse automaatselt maksud maha. Ei ole vaja näha vaeva igasugu paberimajandusega.

Piiri-Eesti arendamisel ei saa lähtuda sellest, et loeme kokku ühe või teise teenuse kasutajate või teedel liikuvate autode arvu. Küsimus on selles, kas me tahame, et siinkandis inimesed elaksid. Kui tahame, siis on arvatavasti paratamatu, et piirialadel nii-öelda konkurentsivõimeliseks eluks vajalike teenuste olemasoluks peab riiklikult peale maksma. Kulutõhusus ei ole siin ainus kriteerium, mida silmas pidada.

Meelis: Miks makstakse põllumajandustoetusi? Ikka selleks, et riik oleks ühtlasi arenenud ja tootmine oleks igal pool mõistlik. Vähemalt on see nii mujal maailmas. Meil aga makstakse peale selleks, et toodetaks võimalikult rohkem. Tunneme isegi ülisuurt rõõmu selle üle, et meil on lehma kohta väljalüps varsti 12 000 liitrit. Selle asemel oleks võinud eesmärk olla küll samasugune suur arv, aga väljendatud mitte liitrites, vaid eurodes. Ettevõtjate suurem eesmärk peaks ju olema rohkem raha teenida, mitte toota palju piima, mida odavalt Lätimaale ära müüa. Šveitsis näiteks – see riik mulle väga meeldib, sest seal on asjad korras – ei unista keegi odava piimapulbriga maailma vallutamisest. Meil on aga säilinud veel mingisugune oblastile omane mõtteviis, sest kunagi on meile öeldud: kes kõige rohkem toodab, sellele paneme viisnurga otsaette.

Meie põllumajandus on umbes nagu Vene sportlased: kõige ilusamad ja kiiremad, aga muu maailm ei taha nendega suhelda. Meie farmid on eesrindlikud ja varustatud uusima tehnoloogiaga, meie piimatoodang on maailmas üks suuremaid – aga seda ei taheta rääkida, et me söödame oma loomadele aastas keskmiselt kaks korda rohkem antibiootikume sisse kui soomlased. Või et meil osas farmides ei suuda keskmine lehm oma eluaja jooksul kahte vasikatki sünnitada. Need näitajad osutavad, millisest kultuurist me tulnud oleme ja kust me veel päriselt välja saanud ei olegi.

Priit: Et Eesti-sugusel väikesel territooriumil suure tootmisega konkureerida – aga me ju kõik teame näiteks Ukraina või Venemaa mastaape, kus põllud laiuvad silmapiirini –, tuleb spetsialiseeruda ja teha midagi tõesti kvaliteetset ning omanäolist. Lihtsalt hinna mõttes, püüdes võimalikult odavalt toota, ei suuda me kunagi tõeliste suurtootjatega võistelda. Me ei suuda ilmselt midagi teha suuremalt ja odavamalt kui ülejäänud maailm oma suurte rahvaste ja odavama tööjõuga teha saavad.

Meelis: Just, peaksime otsima oma nišše, milles suudame maailmatasemel olla.

Priit: Nagu Sinu talu Eestimaal nii on ju ka kogu Eesti geograafiliselt-geopoliitiliselt omamoodi huvitava asukohaga, mida tuleks püüda ära kasutada. Ja see, et paljudes nii-öelda vanades Euroopa riikides on hästi levinud väiksed, justkui ebaefektiivsed toidutootmised, tuleneb muuseas ka just sellestsamast arusaamisest, et tähtis on toota midagi, mis on hea, eripärane ja ihaldusväärne, mitte mõelda ainult koguste suurendamise ja hinnasõjas võistlemise peale. See on mõtteviisi küsimus.

Meelis: Maksumaksjatele meeldib ju ka suvel maale tulles eest leida mitmekülgset elu, mitte lihtsalt monokultuurset kollast põldu, kus 1014 korda suve jooksul mürgiprits üle käib. Kui mul siin Metsavennal oleks niisugune olukord, siis poleks siin ei poodi ega neid maju ega midagi. Keegi ei tahaks siia tulla. Ainult linnast toodaks teatud aja tagant mingid tundmatud mehed siia mürgipritsi peale tööle. Viidaks õhtul jälle tagasi ja taas valitseks ümberringi vaikus.

 

Omal maal peremeheks olemisest

Meelis: Eesti riik on oma arengus jõudnud ajajärku, kus peame küll siiralt tänama neid, kes omal ajal siia tulid ja aitasid meil siin elu korda teha, aga samas peame ka julgelt välja ütlema, et meie tahame oma liivakastis ikkagi omaenda mängureeglite järgi elada. Me ei saa lasta välismaistel investoritel kõike teha, mida nad ise tahavad, vaid peame olema ikkagi ise oma maa peremehed. Praeguseks on kujunenud niisugune rumal olukord, kus suur osa tootmist on koondunud kokku väikese hulga ettevõtete kätte. Kui nüüd Euroopa Liidust tuleb siia raha mingite toetuste või meetmetena, siis otsustavad selle kasutamise üle sageli inimesed, kellest paljud ei ole ise kordagi Eestis käinudki. Mõnel neist on siin kümme farmi kokku ostetud ja siis nad otsustavad, kuidas meie Euroopa Liidu raha jagama peame. See on sama hea, kui ma tooksin Vastse-Roosa surnuaeda Apest hauakaevajad ja ütleksin, et vaat’ haua kaevamine maksab 100 eurot – ja tema otsustab, kui sügav haud kaevata. No ei saa ju nii! Seda, kuidas siin asju korraldada, peaksid otsustama ikkagi need inimesed, kes ka ise on nõus siin elama, mitte need, kes on nõus siin ainult tulu teenima. Need on kaks täiesti erinevat ja erinevate huvidega seltskonda. Muidugi, nad kõik tahavad kasumit teenida ja see on loomulik, kuid see ei tohi olla ainus motiiv.

Priit: Erinevus on kasvõi perspektiivis: kui ruttu ja milliseid vahendeid kasutades kasumini tahetakse jõuda, kas ja kuidas arvestatakse kohaliku elukeskkonna ja inimestega jne.

Meelis: Üks tahab, et siin oleks koht, kus saab külainimestega juttu ajada, et siin oleks kelgumägi jne. Teine vaatab, kust saaks töölistele kõige odavama soojaku ja võimalikult odava tööjõu kohale tuua. Nii ju ei saa! Me oleme minu arust jõudnud küll sinna, kus me peame seda mentaliteeti muutma.

Priit: Muutused algavad tõepoolest esmalt mõtteviisist ja Isamaa peab kindlasti olema selle muutuse eestvedajate hulgas.

Mulle meeldib see võrdlus, mida Sina, Meelis, oled kasutanud: on suur vahe, kas pidada iseseisvat riiki või valitseda oblastit. Meil on tõesti endiselt liiga palju veel sellist oblasti juhtimise mõtteviisi, mis peab kaduma.

 

  1. veebruar on tähtis kuupäev

Meelis: Mul on tavaks saanud 24. veebruaril olulisi asju ette võtta. Poe avasin siin 24. veebruaril 1993. aastal – 26 aastat on ta nüüdseks siin juba töötanud. IRL-i (praegu Isamaa erakond) astusin ma samuti 24. veebruaril: heiskasin päiksetõusul Metsavenna tallu ja koju rahvuslipud, seejärel läksin tuppa ning allkirjastasin arvutis avalduse erakonnaga liitumiseks. Sel aastal on meierei sisseõnnistamine plaanis samuti 24. veebruaril (vestlus leidis aset mõni nädal tagasi – toim).

 

Miks sa kandideerid?

Meelis: Isamaa on olnud mulle alati südamelähedane. Ideed on tal kogu aeg õilsad ja ausad olnud, aga vahepeal olid seal teatud organisatoorsed küsitavused, mis rõõmu ei teinud. Aga nüüd, kus Seeder on eesotsas  ja õiget asja ajamas, hakkab kõik jälle paika loksuma ja mina tahan siin kandideerimisega anda oma panuse erakonna hüvanguks. Isamaa peaks olema ikka Eestis areenil – ei saa olla, et Isamaa-taolist parteid Eesti poliitikas ei ole. Seda pean ma küll tähtsaks.

Samas arvan ka, et mulle antud hääled on ühtlasi võimalus meelsuse näitamiseks selles osas, mis praegu ääremaade elukorralduses toimub. Just maaelus ja regionaalpoliitikas. Ma olen kindel, et Isamaa suudab vajalikud muudatused läbi viia, kui talle võimalus anda.