1175 Monika Rogenbaum

1175 Monika Rogenbaum

külaliikumise edendaja

Võru-, Valga- ja Põlvamaa


Info

Monika Rogenbaum: Positiivsed muutused tuleb ise ellu kutsuda

Monika Rogenbaum on oma elu pühendanud kodukandi teenimisele ja arendamisele. Pikaaegse külaliikumise eestvedajana ja Taheva vallavanemana on ta aastaid seisnud maaelu jätkusuutlikkuse eest.

Monika ütleb, et on sügavalt kogukonnausku ja väärtustab ehteestlaslikku elulaadi. Külades toimiv koostöömudel väärib tema sõnul eeskuju võtmist ka laiemalt. Tühja juttu ei aeta, kuid õlg-õla tunne kehtib sõnadetagi. Lisaks talgupäevade ja simmanite korraldamisele ning külamajade ja -platside rajamisele, kavandatakse üheskoos ka arengut, võetakse enda kätte kogukonnateenuste osutamine, vajadusel seistakse piirkondlike huvide eest.

Monika lähtub põhimõttest, et kui viga näed laita, siis tule ja aita. Kurtmine vaid edasi ei vii ja sellele tasandile kinni jääda ei tohi.

Maailmavaadete erinevus on loomulik, kuid ülepolitiseerimise vastu on Monika kindlalt. Olulistes küsimustes tuleb suuta unustada erakondliku ja isikliku kasu tagaajamine ning  teha riigile tervikuna edasiviivaid otsuseid. Inimest ei tohi ühelgi tasandil ära unustada, avalik võim peab täies koosseisus mõistma, et ta on kodaniku teenistuses, mitte vastupidi.

Artikkel

Mispärast teie, kaks aktiivset Valgamaa inimest, sinna Riigikokku kandideerite?

Monika: Vallavolikogus on mind hakatud pidama niisuguseks tülikaks inimeseks, kes ei lase teatud väikesel seltskonnal harjumuspärasel moel vaikselt ja ainult oma kitsastest erahuvidest lähtuvalt tegutseda. See tohutu politiseerimine, mis meie vallas on juhtunud, ei sobi mulle kuidagi. Näiteks ametikohtadele määramine või neis püsimine sõltub sellest, kas inimene kuulub õigesse erakonda või mitte. Või näiteks see, kuidas volikogus tõstatatud teemad leiavad kas toetust või vastuseisu lähtuvalt sellest, kes mingi teema tõstatas. Näiteks külaelu ja kogukondade teema, mida koalitsiooni-inimesed ise ei pidanud oluliseks arutada: kui mina selle teema tõstatasin, siis oli tunda, et kuna ma ei ole “oma”, siis ka minu algatatud teema ei ole oluline. Tunda on seisakut, olemasoleva olukorraga rahuldumist ja soovimatust midagi sisuliselt paremaks muuta. Vahepeal on tõesti tunne, nagu oleks kuhugi Venemaale sattunud.

Minu eesmärk ei ole kunagi olnud kellegagi võidelda, vaid ikka oma kodukoha heaks tööd teha. Aga ma ei arva ka, et peaksin leppima sellega, kuidas asjad on. Rõõm on näha, et väikestviisi on siiski juba ka vallavolikogus hakanud diskussioone tekkima, ja see on ainult tervitatav. Tööd läbipaistva ja tõeliselt kõigi osapoolte huvidega arvestava valitsemiseni on nii kohalikul kui ka üleriigilisel tasandil jäänud paraku teha veel küll ja küll.

Priit: Poliitika häda ongi kahjuks selles, et kui sa ise seal ei osale, siis ei saa sa midagi ka selleks ära teha, et olukord paraneks. Võib ju küll kurta, et kõik on maru räpane ja puha, aga kui sellepärast eemale tõmbuda ja jättagi riigi või kohalike omavalitsuste juhtimine ainult nende hooleks, kelle meetoditega me nõus ei saa olla, siis jätkub kõik vanaviisi.

Monika: Mulle on väga vastukarva see, kui meie kanti, meie külasid, ei peeta mitte millekski. Ma käin praegu vallaga kohut 300 euro pärast: nad menetlesid 158 päeva taotlust 13 küla arengukava koostamiseks. Nii pikalt menetlesid ühteainsat taotlust summas, mis valla eelarve juures on täiesti köömes – ja siis otsustasid, et ei toeta seda ettevõtmist. Lihtsalt ei toeta ja kõik – ei mingit põhjendust. Sellepärast käingi nüüd vallaga kohut – aga kas see on siis niisugune asjade korraldus, mida me Eestis näha tahame?

Priit: Enamik inimestest jääbki niisuguses olukorras ilma asjadest, mida oleks neil tegelikult õigus saada, sest neil lihtsalt ei ole jõudu või oskusi oma õiguste eest seismiseks. Sellepärast ongi muutuste ellukutsumiseks vaja, et mõnedki inimesed leiaksid endas südikust selle katsumuste raja läbikäimiseks.

Monika: Just, vald ongi arvestanud, et nagunii keegi ei julge vastuseid nõuda või vastu hakata. Kardetakse, et kui vastu hakata, siis järgmine kord ei saa üldse mitte midagi. Mina seda ei karda! Kui vaja, annan nad kasvõi iga kord kohtusse. Jah, vald ei pea külaseltsidele toetusi jagama, aga nad peavad suutma põhjendada, miks nad otsustavad mitte toetada ning haldusmenetluse reegleid peavad nad samuti järgima.

Ma olen inimesena väga kurb, et just niimoodi tuleb asju ajada, aga samas olen ma ka täiesti veendunud selles, et meie külades, on seal siis inimesi alles, palju on, tuleb arengut kavandada ja toetada ning selle eest ma seisan. Eriti olukorras, kus vald 95% meie ettepanekutest oma arengukavas ei arvestanud. Nii et peame kõik ise tegema.

Kahju on ka sellest, et kuigi valdade ühinemine oli minu hinnangul põhjendatud ja hädavajalik, siis nüüd on suur osa tegusaid inimesi meie vallas töölt lahkunud, tihtilugu mitte päris omaalgatuslikult. Nende asemel käivad linnast inimesed, kes on ehk küll ka tublid, aga kelle kohta ei teata, kes nad on või mida nad teevad.

Priit: See ongi, mis tekitab probleemi: kui külainimesed peavad käima tööle linna ja linnast omakorda võõrad käivad külla tööle, hommikul tulevad, õhtul lähevad ega suhestu kuigi hästi kohaliku kontingendiga. Siis lõpuks ongi nii, et keegi ei tunne õieti kedagi, inimestel kaob huvi ja jaks kohaliku elu edendamiseks ning kõik on kuidagi üksi ja nukrad.

Monika: Just. Me oleme siin niigi vaat’ et maailma lõpus, meid on niigi vähe ja iga tegus inimene, kes siit ära on läinud, on väga suur kaotus.

Priit: Samas on oluline jälgida, et neil, kes on juba mõnda aega kusagil võimu juures olnud, oleks küll olemas peremehetunne, aga ei tekiks omanikutunnet. See on kerge tekkima ja niisugune olukord, nagu Sina, Monika, siinse vallavõimu näitel kirjeldad, ei ole kahjuks sugugi ainulaadne. Tähtis on meeles pidada – ja kui vaja, siis teistel meelde tuletada –, et juhid on demokraatlikus riigis ikka rahva teenrid, mitte omanikud.

Sedalaadi probleemid jooksevad mitte niivõrd erakondi kui just inimesi mööda. Näiteks seesama vene keele kaitsmise teema, mida oleme enamasti harjunud seostama Keskerakonnaga – Valgas oli see kasulik hoopis Reformierakonnale. Venekeelse kooli direktor kuulus Reformierakonda ning oli pikalt volikogu liige. Sellepärast on Valgas siiamaani venekeelne lasteaed ja kool – ja lastel eesti keele ja siinses kultuurikeskkonnas hakkamasaamisega probleeme.

Just sääraste asjade pärast on vaja poliitikaga tegeleda, et murda niisuguseid käitumismustreid, mida me ei saa heaks kiita, ja vähemalt püüda midagi paremat asemele tuua.

Monika: Täpselt see on ka minu mõte: kui minult küsitakse, miks ma kandideerin, siis vastangi, et kui sa ise ei tee, siis on vähe neid, kes sinu eest midagi ära saavad teha. Olen alati arvanud, et pean ise oma panuse andma, eriti kodukandi ja kodumaa eest, et asjad siin vähemalt halvemaks ei läheks. Ei saa jääda lootma, et keegi kusagilt kaugelt-kõrgelt tuleb ja elu siin etemaks korraldab. Et tehtagu midagi – ei, ise peab tegema.

Priit: Jah, maailm on kõige rohkem ikka seda nägu, mis peeglist vastu vaatab, ja kui sa ise poliitikat ei tee, siis tehakse poliitikat sinu eest, aga see ei pruugi olla kuidagi sümpaatsem või toredam.

 

Tähtis on toetada kogukondi

Monika: Kogukondade edendamise ja toetamisega seonduv on minu jaoks oluline olnud juba vähemalt paarkümmend aastat. Teeme talguid, parendame oma elukeskkonda, ühise jõu ja vabatahtliku tööga saavutame sageli rohkemgi, kui suudab meie praegune ametnikukeskne vald. Kui on teada, kuhu me jõuda tahame, siis jõuame ka kaugele. Kui pingutamast loobuda, siis võiks selle Eestimaa osa sama hästi ka Lätile ära kinkida, sest siis oleks siingi nagu seal teisel pool piiri – praegusest veelgi tühjem olukord. Meie aga ei taha siit ära minna, vaid elada oma kodukohas ja elada just nii, nagu eestlased ikka on tahtnud elada: haja-asustuses, naabrist mõnusasti eemal, aga samas üksteist tundes ja vajadusel üksteisele toeks olles. Elame küll künka, mäe ja metsa taga, et üksteisele mitte aknast sisse vaadata, aga kui on vaja midagi üheskoos teha, siis teeme selle hea meelega ära, olgu siis tarvis kiriku juures talguid pidada, midagi ära koristada, bussipeatuse ootepaviljoni remontida või mida tahes muud. Nii me hoiamegi oma asjad korras.

Priit: Nõndamoodi ühiselt, talgukorras tehtavad asjad on olulised ju ka selleks, et tekitada inimestes uut usku ja positiivsust oma kodukandi suhtes. Mäletan, kuidas mõned aastad tagasi korraldasime talgud minu kodu lähedal Ilmjärve kiriku juures ja kuidas siis muutus seal osalenud inimeste suhtumine: talgutel osalenud nimetavad seda nüüd ikka oma kirikuks, mis sest, et nad seal teenistustel ei käi. Eesti inimese jaoks on ikka oluline, et saaks käe külge panna ja panustada ning see, mille kallal niimoodi üheskoos vaeva on nähtud, sellesse suhtud kohe hoopis teisiti. See muutub omaseks ja armsaks. Niisugustes talgutöödes on suur vägi! Juba Jaan Tõnisson rõhutas, et eestlaste märksõna on pigem ühistöö kui konkurents, mis siis, et meile meeldib rääkida sellest, kuidas üks eestlane on teise lemmikroog. Ja seda kurvem on, kui kusagil vallas või ka üleriigilises poliitikas toimub mingi omavaheline võitlus selle asemel, et ühiselt midagi head ära teha.

Monika: Me ei ole kliendid või tarbijad, me tahame ka ise väärtust luua.

Priit: Jah, maal teisiti ei saagi. Kui mul üle-eelmisel aastal maja põles, siis kindlustusfirma soovitas tellida mingi firma, mis põlengu ja kustutustööde käigus auklikuks muutunud katuse kinni kataks. See oli reedesel päeval. Aga mis firma oleks mulle vastu nädalavahetust tulnud niisugust odavat ja tülikat tööd tegema? Eriti veel ehitusbuumi ajal. Laupäeva õhtul oli majal katus peal, sest naabrimehed tulid koos oma poegadega appi. Ema tõi Valgast talgulistele suppi ja kõik sai kenasti tehtud. Ehitusfirmat oleksin oodanud nädala või lausa mitu.

Monika: Nii ongi meid kasvatatud: igapäevaselt ei pruugi naabritega peale tere-ütlemise eriti rohkem suheldagi, aga teame, et kui naaber on hädas, siis läheme talle appi, ja kui tarvis, aitab tema jälle meid. Millest ma aru ei saa, on see, kuidas hiljuti, kui oli suur maailmakoristamise päev, siis Valgas tuli kokku mitte nelikümmend, nagu meil külas, vaid kõigest neli inimest. Aga kui seal eestvedajad on orienteeritud eeskätt lõbutsemisele, igasugu eeskavadele jne, siis vist ongi tulemus niisugune.

Priit: Minu meelest on tõsine probleem see, kui kultiveeritakse niisugust suhtumist, et “keegi” peab sulle kõike korraldama: korraldama sulle eeskava, korraldama su lastele hariduse, korraldama sulle kultuuritegevust, korraldama sulle endale hooldekodu koha … Selle asemel, et kogukonnas ühiselt teha, mida saab, ning anda kõigile võimalus kaasa lüüa oma elu-olu arendamisel ja suunamisel.