1173 Toomas Piirmann

1173 Toomas Piirmann

Rahandusministeeriumi Võru talituse juhataja

Võru-, Valga- ja Põlvamaa


Info

Rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna Võru talituse juhataja, juristiharidusega Toomas Piirmann pole ise sugugi nii keeruline mees nagu tema ametinimetus. Konkreetne, selge silmavaatega, terane. Teda kohates tajud, et just selline mees, kellega koos võiks luurele minna.

Siit edasi ei tule muidugi üllatusena, et ta ongi Kaitseliidus luureohvitser: nooremleitnant Piirmann on Võrumaa maleva juhatuse liige ja Võru malevkonna pealik.

Toomas elab metsa sees, Võrust kümne kilomeetri kaugusel koos kalli kaasa ja koertega – Toomase abikaasa Kaiu on Kagu-Eesti Kennelklubi juht. Toomas ütleb, et metsas on tore elada, teed ise oma küttepuud ja see tekitab hea tunde.

Aktiivne mees, Kaitseliiduga tema ühiskondlik tegevus ei piirdu, spordimaailmas tuntakse kunagist edukat orienteerujat, suusa- ja laskesuusa kohtunikuna. Toomas oli 2017. aasta IBU laskesuusatamise etapil ka turvaülemaks. Lisaks on ta PPA-le abiks kadunud inimeste otsimisel. Mehel, kes on ERNA retkel kaks korda teiseks tulnud, jaksu jagub.

Valimistel on Toomase jaoks oluline, et elu Kagu-Eestis edeneks, et regionaalpoliitika poleks lihtsalt tühi sõnakõlks ning et Eesti oleks kaitstud. Viimase kohta võib tõdeda, et  lõpuks on ka Võru harjutusväljaku asjad edenema hakanud.

Artikkel

Toomas Piirmann ja Priit Sibul

Toomas Piirmann ja Priit Sibul vestlesid valimiste eel elust-olust Eestis, sellest, mis vajab muutmist, ja sellestki, mis on juba tänuväärselt hästi. Suuremat käsitlemist leidsid riigikaitsega seotud teemad, regionaalpoliitika ja Eesti kui rahvusriigiga seotud küsimused. Järgnevalt mõned katked sellest vestlusest.

Milline on sinu seos kaitseliiduga?

Toomas: Mina olen kaitseliidus 1992. aastast. Keskkogu liige olen juba sellest ajast, kui Benno Leesik veel kaitseliidu ülemaks oli (08.06.1999 – 25.03.2006 – toim). Viimati vastuvõetud Kaitseliidu seaduse töögrupis olin kaitseministeeriumis ja olen osalenud ka muude seotud õigusaktide väljatöötamisel. Võru malevas olen maleva juhatuse liige ja Võru malevkonna pealik. Aga sõjaliselt erialalt olen luureohvitser.

Millised on praegu kaitseliidu ees seisvad suurimad väljakutsed?

Toomas: Üks asi on muidugi inimeste motivatsiooni tõstmine ja hoidmine. Samas ei saa mööda vaadata ka raha-asjadest. Kaitseliidu eelarve näiteks ei ole suurenenud juba viimased 2 aastat. Riigikaitse eelarve on suurenenud, aga kaitseliidu eelarve suurenenud ei ole. Malevate eelarveid on pigem kärbitud. See on ka poliitilise tahte ja tellimuse küsimus. Kahju, kui eelarvekärbete tõttu hakkavad ära jääma aktiivsust ja küünarnukitunnet tugevdavad ühisüritused.

Priit: See on üldisemgi suhtumine riigikaitsesse. Riigikaitses on kõige olulisem ikkagi see, milliste hoiakutega on meie inimesed. Sellest järgmine aste ongi kohe kaitseliit. Üldfoon, üldine suhtumine oma riigi kaitsmisesse on Eestis üsna hea. Ka otsus pühendada 2% SPT-st riigikaitsekulutusteks on üldiselt omaks võetud ja kui liitlaste võõrustamise kulud juurde lisada, on see protsent isegi suurem. Aga see järgmine samm, kaitseliit – kui seal toimub närutamine, kui malevate hooned näiteks Põlvas ja Võrus jätavad pigem nukra mulje, ei mõju see ka üldisele kaitsetahtele just toetavalt. Võru ja Põlva peaksid minu meelest just prioriteetsed kohad olema niisugustes asjades, sest asume siin ju kohe riigipiiri lähedal ja siin peaks oma riigi kaitsmiseks tänu sellele veel eriliselt valmis olema. Kui meie lõunapiiri ääres on inimestel oma riigi hoidmisest ükskõik, siis võivad meil ju Tapal asjad ka hästi olla, aga üldine olukord oleks ikkagi täbar.

Toomas: Meid, Võru ja Põlvat, ei ole kaitseliidus lähiajal isegi mitte investeeringute kavas. Samas käivad kaitseväelaste seas ka vaidlused selle üle, kuidas kaitseliitu üleüldse kasutada tuleks. Paljude meelest on viga kasvatada kaitseliitlastest lihtsalt üht tavalist reservväelastest koosnevat jalaväebrigaadi. Pigem tuleks nende hinnangul kaitseliitu arendada selliselt, nagu ta algselt oli mõeldud – maakaitseks. Oma kodukanti tundvad inimesed peaksid olema valmis sõdima just oma koduses piirkonnas, et seda kaitsta võimaliku vaenlase eest.

Kui aga rääkida sellest, mida konkreetselt peale valimisi ette võtta ja mille eest Isamaa peaks seisma, siis kindlasti tuleks töötada selle heaks, et kaitseliit võiks tulevikus saada alati kindla protsendi riigikaitsekuludest. Kohe seaduse tasemel.

Priit: Ma arvan, et see oleks ka õiglane. Riigikaitses on liitlaste vastuvõtmine ja paljud asjad olulised, aga kaitseliit kui kõige laiemas mõttes meie rahva õigus osaleda oma riigi kaitsmiseks valmistumisel ei saa olla kuidagi teisejärguline nähtus, mille rahastamise eest peaks asjaomased isikud igal aastal näiteks mingite projektipõhiste ettevõtmistega konkureerima.

Toomas: Lisaks oleks kaitseliidus vaja ka üksustele anda suuremat tegevusvabadust, et vähemasti kuni kompanii tasandini saaks õppuseid planeerida ka ise, oma vajadusi ja võimalusi arvestades.

Mõistagi ei ole asjad ainult halvasti, mis sest, et harilikult kipuvad puudused ikka paremini silma jääma kui need asjad, millega on hästi. Mis on hästi? Näiteks olukord võitlejate isikliku varustuse osas, see on praegu juba päris hea.

Priit: Aasta kaitseliitlane Kurmet Müürsepp, kellega hiljuti neist asjust juttu tuli, kiitis ka seda valdkonda. Ütles, et olukord on lausa imeline võrreldes 10 aasta taguse ajaga.

Toomas: Nii see on.

 

Priit: Riigikaitseline taristu on Võrumaa jaoks oluline mitte ainult kaitsevõime, vaid ka majanduselu ja üleüldse elutegevuse hoidmise mõttes. Kohapeal elades ei pane seda ehk tähelegi, aga tegelikult on näiteks Kuperjanovi pataljon suur tööandja. Sealsete töötajate peredele lisaks käivad siin ju ka ajateenijate lähedased oma sõdurpoisse ja -tüdrukuid külastamas, elavdades sellega ka Võru linna majandust jne.

Toomas: Suur asi on ka see, et sõjaväelinnaku laiendamisega, kui lahingukooli asemele tuleb väeosa, võib Võrru juurde tekkida 40-50 täiendavat avaliku sektori töökohta. Kui need 40-50 inimest tulevad siia koos peredega, kui palju uusi elanikke see meie maakonda juurde toob! Või kui paljudele kohalikele annab tööd ja leiba. Muidu on ainult häda, et inimesed valguvad suuremate tõmbekeskuste poole minema.

Oma töökohast tulenevalt püüan ka siinseid ettevõtjaid kaitseministeeriumiga kokku viia arutamaks, kuidas kohalikud ettevõtted saaksid paremini osaleda riigikaitse hangetes.

Priit: See on väga oluline. See, et me oleksime isemajandav ja ise hakkama saav ka näiteks toidu tootmise osas, on nii majandusliku kui ka riigikaitselise tähtsusega küsimus. Siin ei peaks ehk ka ainult eurosid lugema, vaid arvestama tõesti ka seda poolt, et kohalike toidutootjate eelistamine riigikaitselistel hangetel on ühtlasi riiklikku kaitsevõimet tugevdav tegevus. See, et meil on suured hanked ja odav Poola kartul, on ju küll tore, aga tervikpildis on hind tõesti ainult üks komponent.

Toomas: Ühtpidi peame muidugi tunnistama, et kohalike tootjate eelistamine võib tähendada kulude kasvu. Aga teisalt, kui me saame muuta hangete süsteemi selliseks, et riigikaitse kulude kasv tuleb riigi sees, impordi välistamise arvelt, ringlusse tagasi, siis sellega kasvatame me oma ettevõtjate konkurentsi ja seeläbi kogu Eesti majandust; see on regionaal- ja kaitsepoliitika küsimus ühtlasi. Seesama raha tuleb ju pärast riigieelarvesse nii- ja naapidi tagasi – aga kõik on saanud kasu. Nii et kaitsekulutuste kasvu ei pea nägema ka ainult kuluna.

Priit: Kui Jüri Luik eelmine kord kaitseminister oli, siis 2% SKT-st riigikaitsekuludeks tundus utoopiline. Tänaseks on see normaalsus, aga samas on vahepeal muutunud ka julgeolekuolukord. Selles uues olukorras hakkamasaamiseks on täiesti adekvaatne arutleda 2,5% poole liikumisest.

 

Toomas: Omaette vaidlusteema on veel see, missuguseid relvasüsteeme on Eestil ikkagi mõtet hankida. Kõiksugu keerukad ja suure mõjuulatusega süsteemid on ju ägedad küll, aga teisalt on nii mõndagi head võimalik öelda näiteks ühekordsete tankitõrjerelvade kohta. Noid saab panna näiteks koos veebikaameraga kuhugi puu külge ning meie võitlejad saavad neid siis kaugjuhtimise teel välja tulistada ise ohutult mitmesaja meetri kaugusel viibides. Inimesi on meil niigi vähe ja seda olulisem on igaühte neist hoida. Või treenime oma võitlejaid odavate droonide abil Makroflexi purke tankitorudesse suskama – vaenlasel oleks pärast ikka kõvasti pusimist, et oma torud sellest puhtaks saada. Niisuguseid odavaid ja nutikaid lahendusi on vaja otsida olukorras, kus raha ja inimesi on pigem vähe kui palju. Nagu soomlased talvesõjas – teed pandi ümberpööratud pesukausse täis, millest ainult üksikute all olid tegelikult miinid. Aga kuna vaenlane ei teadnud, millise all just, ei sõitnud seal tankikolonn üle nende pesukausside.

 

Transpordist

Toomas: Üks teine teema, millega praegu tegeleme, on käima saada transpordilahendus, mis hõlmab kõiki: nii sotsiaaltransporti, ühistransporti, laste transporti jne. Taanis näiteks töötab selline süsteem mõnel pool hajaasustuses väga edukalt. Eesmärk on päästa näiteks lapsevanemad ja hooldajad logistika korraldamisega kaasnevast suurest lisakoormast. Mõnegi lapsevanema jaoks on oma võsukeste vedamine trenni ja huvikooli jne lausa teise töökoha mõõtu ülesanne. Peaks olema võimalik käima saada terviklahendus, ühtne süsteem, kuhu inimene annab teada oma soovi, millal, kust ja kuhu tal on vaja saada ning süsteem siis leiab talle selleks lahenduse. Hinna arvutamine peaks käima sealsamas kohe automaatselt: näiteks süsteem teab, et mõnesuguste sõitude eest läheb arve kohalikule omavalitsusele, mõne eest maksab inimene ise, mõni saab mingit toetust – kõik arvutataks automaatselt ja juba algusest peale on inimesel teada, millal ja millise hinna eest tal sõita on võimalik. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on selle mõtte suhtes toetav, nii et loodame peagi siin Võrumaal mingit niisugust lahendust proovima hakata.

Üleüldse võiks Võrumaa ja kogu Kagu-Eesti olla kohaks, kus uudseid, perspektiivikaid lahendusi pilootprojektidena esmalt kasutusele võtta. Ei pea jääma ootama, kuni mingi süsteem ideaalselt valmis saab, vaid paljusid asju saab lõpp-viimistleda ka käigupealt. IT-mehed ütlevad ka, et kui tahad teha endale suurt tipp-topp süsteemi, mis oleks ideaalselt korras, siis selle ehitamiseks läheb vähemalt 4-5 aastat aega. Aga selleks ajaks, kui sul see süsteem viimaks valmis saab, on olukorrad ja muud tehnilised lahendused juba sedavõrd muutunud, et jäädki rongist maha. Pigem panna püsti põhimõtteliselt toimiv süsteem ja seda siis käigupealt, ka kogemustest õppides, veelgi paremaks arendada.

 

Eestist kui rahvusriigist

Toomas: Praegu käib igasugu huvitavaid debatte, aga üks asi, mida ma pole kuulnud kedagi defineerimas, on see, mis hetkeni me saame rääkida Eestist kui rahvusriigist ja kust läheb piir, millest alates ta seda enam ei ole. Näiteks et kui mitu protsenti eesti keelt oskavaid ja n-ö päris eesti kultuuriruumis elavaid inimesi peab siin olema selleks, et me saaksime ennast veel rahvusriigiks pidada? Kuhu tõmmata piir, mida tuleb kaitsta samamoodi, nagu me füüsilist riigipiiri kaitseme?

Priit: Need teemad tõepoolest tulevad hiilimisi. Paar nädalat tagasi oli haridusministeeriumis uue haridusstrateegia arutelu. Selle eel saadeti välja dokument, kus oli kirjutatud Eesti hariduse alusväärtustena võrdõiguslikkus, multikultuursus jne. Kui siis hakati uurima, kes ja kus need põhiväärtused kokku leppinud on, siis sellele ei osatud vastata. Nähtavasti mingid ametnikud kusagil on eeldanud või mõelnud, et need võiksid olla need alustrajavad väärtused, millele kõike ehitada, aga mingit laiemat arutelu või ühiskondlikku kokkulepet, mida taolised põhimõttelised otsused eeldaks, ei ole olnud. Tegelikud alusväärtused annab meile kätte meie riigi põhiseadus oma preambulis. Just sealt leiame vundamendi, millele ehitada oma maja.