1169 Ulla Preeden

1169 Ulla Preeden

Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor

Võru-, Valga- ja Põlvamaa


Info

Olen 38- aastane, kaheaastase poja ema, abielus, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor.

Olen sündinud ja üles kasvanud Räpinas, Põlvamaal. Minu lapsepõlv möödus metsaveerel, õdede ja vendade seltsis maatöid tehes. Kodukooli, Räpina Ühisgümnaasiumi lõpetamise järel, viisid kõrgkooliõpingud mind põnevate seiklusteni teadusmaailma Tartu Ülikooli, mille lõpetasin doktorikraadiga geoloogia erialal. Doktoriõpingud kõrgkoolis ja teadustöö on vundament, mis on võimaldanud, mistahes edasistes töödes ja tegemistes olla põhjalik, uurida ja analüüsida enne kui tegutseda. See on andnud kindluse, et kõige tähtsam siin elus on hea haridus ja et see teekond võib vabalt alguse saada meie kõige kodulähedasemast koolist.

  1. aastal alustasin tööd Põlva maavanemana. Kõige vahetumad ja ehedamad kokkupuuted ettevõtjate, õpetajate, Politsei- ja Piirivalveameti, kogukonna vedurite, vaimulike, omavalitsusjuhtide, sotsiaalvaldkonna vastutajate ja paljude teistega andsid tohutu kogemustepagasi. Ma hindan neid aastaid kõrgelt ja kannan mälestusi endaga alati ning meenutan väga hea tundega kõiki neid inimesi, kellega mul oli võimalus ja au seda koos teha.

Siit edasi oli minu valikuks kandideerida uuele töökohale ja just haridusmaastikul, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektorina alates aastast 2016 töötan tänaseni. See oli minu soov ja kindel veendumus, et olla sõltumatu ja tegutseda südamelähedasemas haridusvaldkonnas. Samas pole ma kaugel ei poliitikast, sest kuulun Isamaa erakonda, ega oma kodukandist Räpinast, sest koos väga hakkajate ja tublide inimestega otsustasime teha valimisliidu ja kandideerida 2017. aasta kohalikel valimistel uues Räpina ühendvallas. Meie nimekirja esinumber Enel Liin on vallavanem ja mina püüan anda endast parima nii volikogu kui volikogu haridus- ja kultuurikomisjoni töös.

Vabatahtlikuna kuulub minu aeg hobidele – joonistamisele ja lugemisele, aga ka Põlvamaa naiskodukaitse ringkonna tegevustes osalemisele.

Mille eest seisan

Miks ma kandideerin?

  • Ma tean, et maaelu pole ainult kaunid loodusvaated, vaid see on argipäev siin elavatele inimestele. Seetõttu tuleb kohalikesse erisustesse, rõõmudesse ja muredesse suhtuda täie tõsidusega. Arenguvõtmeks on tugev perekond, hea haridus, tasuv töökoht ning toetav kogukond.
  • Ma olen hariduse usku ja ma tahan, et meie lastel oleks parimad võimalused hea hariduse omandamiseks. Haridussüsteemi kõige laiem vastutus seisneb selles, milliseid väärtusi me ühiskonnana hoiame ja kanname. Haridus pole eesmärk iseeneses ja mitte lõputunnistus ei lähe meie eest tööle ega kasvata riigi majandust ja hari järgmist põlvkonda, aga see avardab maailma ja loob sobiva pinnase. Paindlik, ligipääsetav ja erineva võimekusega inimestele loodud haridusvõrk on meie riigi parim investeering. Seetõttu on hariduspoliitikas regionaalne tugi nii õpetajatele kui omavalitsustele väga oluline.
  • Ma usun, et Eestis on hea elada aga tean ka seda, et mitte kõigil pole sarnaseid võimalusi või parimaid tingimusi selleks. Just sellepärast olengi otsustanud kandideerida. Igaühel, kes hoolib, on tegelikult vastutus ja võimalus aidata kaasa sellele, et meil oleks parem, et meie kogukonnal oleks parem, meie vallal, meie riigil – meil kõigil oleks parem.

Erakond Isamaa seisab hea mõistliku, konservatiivse, hooliva ja usaldusväärse tulevikku suunatud poliitika eest. Meie sihiks on hoida meie kodumaad kursil, mis väärtustab meie peresid, meie riigi julgeolekut ja eestikeelset haridust.

Anna oma hääl ISAMAA toetuseks ja ISAMAA ON IGAVENE!

Artikkel

Kõrgharidusseadusest

Priit Sibul: Praegu käib kõrgharidusseaduse menetlemine, aga pole kindel, kas see Riigikogu praeguse koosseisu ajal ka lõpule jõuab. Minu meelest peaks lisaks kõrgharidusseadusele olema ka ülikooliseadus ning selles igal ülikoolil oma peatükk, omad juhtimisskeemid jne. On ju päris selge, et Tartu Ülikool ja näiteks Tallinna Ülikool või Kunstiakadeemia ei saa päris üks-ühele sama mudeli järgi töötada.

Ulla Preeden: Kõrgharidusseaduse vastuvõtmist meie oma kooli poolt kindlasti toetame. Olen ka ise Riigikogu kultuurikomisjonis sel teemal kõnelemas käinud. Praegusesse eelnõusse on kokku pandud siiski üksjagu olulisi asju. Näiteks üliõpilaste seisukohast on tähtis, et saaks ka vaba semestri ajal ainepunkte koguda, mis praegu ei ole lubatud. Või siis kooli poolt vaadatuna näiteks ühisõppekavade lihtsustamise plaan jmt. Meie kõige suurem kriitika on siiski see, et mindi tegema ühte seadust, aga nüüd satume piltlikult öeldes seitsme seaduse otsa. Visioonidokumendis on juttu muidugi ka sellest, kui palju ülikoole Eestis üldse peaks olema.

Algselt, kui ministeerium selle seaduse loomise algatas – ma ise olin ka juhtrühmas – oligi eesmärk teha kõikidele kõrgkoolidele üks seadus. Kaasa arvatud rakenduskõrgkoolidele. On selge, et rakenduskõrgkoolide ja ülikoolide vahel on erinevusi, aga näiteks üliõpilaste õigusi puudutav või siis see, milline on õppetöö ja millised on ametikohad, see on ju sarnane ning sama seaduse piires käsitletav.

Priit Sibul: Praegused eraldi seadused erinevate kõrgkoolide jaoks on ju tõesti enam kui poole ulatuses kõik ühesugused.

Ulla Preeden: Me igal juhul kirjutasime Riigikogu kultuurikomisjonile ka kirja, kus kinnitasime, et toetame uut kõrgharidusseadust, kuna see annab tõesti paindlikumaid võimalusi. Samas lisasime aga ka oma kriitika selles osas, et kui algul oli eesmärgiks tegevuspõhine, mitte institutsioonipõhine seadus, siis nüüd jätkub töö paljuski ikka institutsioonipõhiste seadustega.

Priit Sibul: Jabur on see, et seadusi tuleb pigem juurde, mitte ei jää vähemaks.

Ulla Preeden: Jah, kuigi algne eesmärk oli seaduste hulka vähendada ja neid ühtlustada, sest kõrgharidusruum on ju tegelikult ühtne. Ka rahastamine on ühtne, kuigi seal just peaks rohkem erisusi olema. Rakendus- ja akadeemiline kõrgharidus erinevad omavahel siiski piisavalt, et neid täpselt sama rahastamisskeemi abil finantseerida ei ole õige. Ma olen seda teemat nüüd kaks aastat analüüsinud ja olen selle lahenduse suhtes ülimalt kriitiline.

Riiklikust tellimusest

Priit Sibul: Praegune asjade seis, kus riiklikku tellimust erialadele enam ei ole, on pehmelt öeldes kummaline üliõpilastel on täiesti vabad käed ja juhitamatud ootused. Saad võtta jupi siit ja jupi sealt, aga kas sellega hiljem tööturul midagi teha on, pole sugugi selge. Riik ühtegi eriala ja valdkonda enam sisuliselt ei telli … Sellepärast on meie erakonna programmis ka punkt, et õpetajate koolitamiseks tuleb rakendada riiklikke stipendiume. Muidugi oleks parem teha seda riikliku tellimuse kaudu, aga et selleks teistelt erakondadelt toetust pole, siis püüame vähemalt niisuguste stipendiumite kaudu veidigi suunata noori õppima neid erialasid, mida meil riiklikest huvidest lähtuvalt ilmselgelt vaja läheb.

Ulla Preeden: Praegune seadus ütleb, et vastu tuleb võtta kõik, kes tahavad õppima tulla ja lävendi ületavad. Meie kool seda küll ei tee, sest meie erialad lihtsalt on niisugused, mida saab kvaliteetselt õpetada ainult teatud hulgale korraga. Ei saa nii, et kolmekümne asemel võtame vastu sada ja suudame ikkagi sama kvaliteetselt õpetada. Tallinna Tehnikaülikool ju väga toetab seda, et kõik, kes tahavad, peavad saama õppida just seda, mida tahavad. Ühtpidi ongi see küsimus seotud inimeste vabadusega, aga teisalt tuleb siiski küsida ka, et kas sedasi saadud haridusega pärast midagi peale on hakata. See ongi võib-olla kõige suurem mure, sest need küsimused ei ole meil praegu kuidagi reguleeritud. Koolides muidugi nõustatakse neid, kes seda soovivad, ent kui paljud seda kasutavad, on juba iseasi.

Priit Sibul: Omaette valdkonna moodustavad veel täiskasvanute täiend- ja ümberõppega seotud küsimused. Näiteks pole ma sugugi kindel, kas me kõik maksumaksjatena ühiselt ikka peame kinni maksma minu abikaasa keraamikaõpinguid või võinuks see tulla pigem otse meie pere taskust.

Ulla Preeden: Siin on erialati vaja ilmselt erinevat lähenemist ja läbimõtlemist. Kutsekoolides on küllalt ka neid erialasid, näiteks mõned täiendõppekursused Väimelas mehhaniseerimise alal, mis on tegelikult ühiskonna ja tööturu optimaalse toimimise jaoks vajalikud. Nende riiklikult finantseerimine on igati mõistlik. Kui riik ei toetaks, siis ettevõtted võib-olla ise ei suudaks endale vajalike oskustega töötajaid koolitada. Nii et see, mida ja mil määral peaks riiklikult rahastama, sõltub kindlasti konkreetsest erialast. Kui palju peaks täiendõpet rahastama riik ning kas ja kui suurel määral tuleks nõuda omaosalust, see peaks olema rohkem fokusseeritud vastavalt tööturu vajadustele. Need erialad, mida riigil vaja on, peaksid kindlasti tasuta olema.

Õppimisest üldiselt

Ulla Preeden: Seda tuleb minu meelest igal juhul julgustada ja toetada, et inimesed end täiendaksid ja midagi õpiksid. Kui inimene vähegi viitsib end täiendada, siis on see väga tervitatav ning teatud mõttes kindlustab ta seeläbi ka iseenda nii-öelda tagalat. Kui ta ka mingil põhjusel ühel päeval peaks töö kaotama, siis õppimisoskuse säilitanud inimene on valmis eluga edasi minema.

Priit Sibul: Ka õppimine kui protsess iseenesest on väärtuslik. Inimene, kes õpib huvitavat eriala, on usutavasti õnnelik.

Ulla Preeden: Kooli minemine ja eksamite tegemine, eriti juba vanemas eas, ei ole mingi lihtne asi. See on päris oluline väljakutse. Siirast tunnustust väärivad kõik, kes jaksavad seda ette võtta.