Rail Baltic, kas unistus või soovmõtlemine? Kas me peaksime korraldama rahvahääletuse?
Sel nädalal oli Rail Balticu kui riikliku tähtsusega küsimuse arutelu Riigikogus. See jäi natuke õnnetuks, kuna domineerisid Rail Balticu vastased seisukohad ning seda, mida paljud ootasid, reaalset debatti, kus kaalutaks nii poolt kui vastuargumente ja tehtaks järeldusi, ei toimunud. Kahjuks on riikliku küsimuse arutamise formaat Riigikogus väga napp ning piiratud. Võiks öelda, et isegi formaalne.
Olen mõõdukalt skeptiline
Nagu ma juba maininud olen, olen ma Rail Balticu suhtes mõõdukalt skeptiline. Ühelt poolt peame me mõtlema suurelt, isegi unistama, tegelema lahendustega, mis defineerivad meie elu-olu ka 100 aasta pärast, teisalt ei tohi me unistusi ja suurt visiooni lasta muutuda soovmõtlemiseks. Just see näikse olevat Rail Balticu puhul juhtumas – ehitame ja küllap tulevad kuskilt ka kaubad ja reisijad. Nii nagu vene muinasjutus, havi käsul, meie tahtel.
Räägime positiivsest mõjust
Euroopa transpordivõrgustikuga tugevam integreerimine on kindlasti Eestile kasuks. Nii nagu kunagi tsaarivenemaa raudtee mõjus elule Eestis edendavalt, saaks teoorias mõjuda ka Rail Baltic. Ma suhtun väga positiivselt trassivaliku aruteludesse ja pingutusse, mida tehakse raudteekoridori paikasaamisel. Juhul kui ma ühel hetkel näen (veel ei näe), et raudtee on tasuv, leiduvad reisijad ja kaubad ning selle ülalpidamine ei tähenda kogu muu raudteevõrgu jaoks ikaldust, siis toetan ma hea meelega ka olemasolevat raudteeprojekti.
Isegi kui me raudteed ei ehita ja tulevased planeeringud arvestavad võimaliku raudteeprojektiga, siis oleme me saavutanud olulise valmiduse. Kui kurviraadiused on sobivad ning trassivalik arvestab piisaval määral olemasoleva asustusega, siis võib tulevikus seda trassi pidi kulgeda ka mõni sootuks moodsam transpordilahendus, olgu selleks postidel kulgev magnetlevitatsiooniga kiirrong nagu Jaapanis või sootuks ulmeline Hyperloop. Koridor oleks olemas ning edasi jääks üles vaid küsimus tehnoloogiate taskukohasusest, demograafiast ning kogu muu transpordiinfrastruktuuri reaalsuse muutustest. Nagu ikka, taanduks ka tulevikus kõik väga paljuski rahale, aga me looksime uuendusteks võimaluse.
Võimalik, et lähitulevikus muutub totaalselt autotransport. On olemas initsiatiivid regulatsioonideks, mis lähitulevikus viiksid Euroopa autoliikluse täielikult üle elektrisõidukitele, võimalik, et sealt tekiks mõju ka maanteetranspordile, mis muudaks Rail Balticu rolli ehk vägagi oluliseks. Neid otsuseid pole paraku veel langetatud.
Räägime negatiivsest
Negatiivne sai juba osalt mainitud, tasuvus on kahtlane, aga mis veel hullem, ma ei saa aru (viga on ilmselt minus), kuidas Eesti jaksab pidada üleval korraga kahe erineva rööpmelaiusega raudteevõrgustikku. See oleks midagi erilist ka maailma mastaabis. Olemasolevad raudteed on ka minu valimisringkonnale väga olulised, lisaks on mul sõpru, sugulasi ja tuttavaid inimesi, kes elavad mujal olemasolevate raudteedega seotud elu.
Ka olemasolev raudteevõrk on transiidimahtude vähenemise tingimustes väga kallis pidada ning sellega seotud otsused on väga oluliselt mõjutanud transpordi infrastruktuuri. Uued rongid on kindlasti toonud kaasa reisijate arvu kasvu, aga küllap on paljud teist märganud, et bussiga ei pääse enam paljudesse kohtadesse nõnda ladusalt nagu varemalt. Raha ja reisijaid lihtsalt ei jagu igale poole, raudtee on osa neist ära neelanud ja piltlikult öeldes istvad need reisijad, kes külatee otsast mööduva bussiliini tasuvaks tegid, nüüd rongis.
Ma tean hästi ka kuidas kehv tulevikutaju on viinud otsuseni ehitada raudteesõlm Koidulas, mis seisab paraku tühjana. Rahast on kahju ja helget tulevikku seal esialgu ei paista.
Ehk siis, põhiküsimus ei ole see, kas kuskil läheb elu uue raudteega natuke mugavamaks või oluliselt ebamugavamaks, mida see tähendab lokaal-ökoloogiliselt, vaid kuidas mõjutab uue raudtee ehitamine Eestit tervikuna. Sellest ei taha kahjuks keegi rääkida, veel vähem prognoose teha. Kui ei prognoosi, siis pole võimalust, et tulevikus saaks keegi öelda, et mehed, te eksisite.
Rahvahääletus ei ole hea mõte
Riigikogu arutelus kõlas ka idee Rail Balticu rahvahääletusest. Vabandage, ma ei arva, et see on hea mõte. Rahvahääletus annaks poliitikutele võimaluse nihutada vastutus oluliste otsuste osas rahvale ja öelda, et mis meie, rahvas vastutab. Veidi sarnase triki tegi eelmises koalitsioonis haldusreformiga Reformierakond, kes nõudis, et ühinemine peab toimuma kohalike kokkulepete alusel. Nüüd tekib olukord, kus mitmete uute omavalitsuste tekkepõhjuseks ei ole mitte kultuurilis-ajalooline tervik või inimeste liikumisloogika, vaid vallajuhtide võimukokkulepped. Eesti tervikust hoolimise asemel otsustati kriitiline osa vastutusest enda kaelast ära nihutada. Nii on keerulisem öelda, et haldusreform ei olnud piisavalt lõpuni läbimõeldud – kohalikud volikogud lihtsalt otsustasid nagu nad otsustasid. Aga võib öelda ka, et hea, et haldusreformiga niigi läks. Rahva arvamustest võib saada suurepärane pidur oluliste lolluste ärahoidmisel, aga paraku ei sünni sellest enamasti suurt visiooni tulevikku positiivselt muutvateks otsusteks.
Rahvahääletus pole ka halvim lahendus
Teisalt pole rahvahääletus kõige halvem mõte. Nimelt on tekkinud olukord, kus Eestis langetab kriitilise tähtsusega otsuseid mitte valitsus või Riigikogu, vaid müstiline olevus nimega RIIK.
Küsite kuidas? Paljud projektid on pikemad kui riigikogu- või valitsustsükkel. Ametkondlikus asjaajamises jagatakse suuremad ettevõtmised väiksemateks killukesteks, need on ohutud ja kiidetakse riigieelarve tasandil ilma iseseisva aruteluta heaks. Nõnda tekib taas olukord, kus keegi terviku eest justkui ei vastutakski. Ametnikkond suudab tegutseda palju järjepidevamalt kui poliitikud ja kindlasti on see ka osalt positiivne. Paraku tekib nii olukord, kus olulised otsused sünnivad justkui iseenesest. Nõnda on näiteks käima lükatud maagümnaasiumitele hävitavalt mõjuv koolivõrgureform, mille uus koalitsioon küll natuke pidurdas, aga tegelikult olime me juba hiljaks jäänud. Riigigümnaasiumitega on käima lükatud protsessid, mis tulevikus annavad olulise löögi mitte ainult väiksematele gümnaasiumitele vaid paratamatult ka põhikoolidele. RIIK hoolitses oma haridusvõrgu eest jättes märkamata probleemid, mis tekivad omavalitsuste tasandil.
Samavõrd veidraid protsesse võib avastada keskkonnapoliitikas, kus on aktualiseerunud Eesti suurima hüdroelektrijaama lammutamine ning kus on kulutatud uskumatu kogus raha mittetoimivate (ja vahel ka toimivate) kalatreppide peale. Ma pole näiteks kindel, kas need on keskkonna seisukohalt kõige olulisemad investeeringud, lisaks tekib küsimus, milliseid traditsioonilisi keskkondi ja ettevõtlust, elu ja töökohti need otsused mõjutavad. Poliitikud õnneks pole neid otsuseid justkui langetanud …
Rail Balticu osas puudub otsustaja
Sarnane on seis ka Rail Balticuga. Me justkui alles arutaks, kas see imeline ettevõtmine tuleb või mitte, aga Tallinnas Ülemistel on juba selle projekti raames tehtud esimesed sammud ning projektiga seotud kulutused füüsilise infrastruktuuri loomiseks. Taas tegutseb müstiline RIIK, aetakse asju, tellitakse PR teenust, mis ei toeta mitte selguse loomist vaid kuskil kujunenud eesmärgi poole liikumist.
Lõpuks, Rail Baltic pole tõesti tingimata halb. Eriti näikse rõõmustavat mitmed pärnakad, kelle esindajad erinevatest fraktsioonidest Riigikogu arutelus projektile kiidulaule laulsid. Katsuks nüüd lihtsalt selgeks saada, kuidas see ettevõtmine mõjutab Eesti tervikut, riigieelarvet ja nende inimeste elu, kes Rail Balticust otseselt kasu ei saa. Peame jõudma selleni, et Rail Baltic ei teki jupikaupa ja iseenesest. Pole vahet, kas otsus on pooldav või vastu, tahaks, et olemas oleks reaalne otsustaja, kelle otsus ei põhineks soovmõtlemisel ning, et sellega kaasneks mingisugunegi vastutus. Halvemal juhul poliitiline, paremal juhul reaalne.
