Räägime võõrkeeles(t)
President Kaljulaid võttis mõni aeg tagasi sõna lasteaedades keele õpetamise teemal. Pole mingi saladus, et lasteaiaeas ja algkooli esimestes klassides on keeleõppeks väga viljakas aeg. Paraku kasutatakse Eestis seda potentsiaali väga vähestes lasteaedades ja koolides. Põhjuseks on nagu ikka, enamasti raha. Kaudselt komistas president ka ühe teise olulise küsimuse otsa, ent ei osanud seda vist märgata.
Lasteaiaharidus on teatavasti tasuline. Lapsevanema kanda ei ole küll kõik kulud, aga lasteaiatasu on siiski võrreldav enamiku erakoolide õppemaksudega. Keeleõpe tähendaks lasteaialapse vanematele täiendavaid kulusid. Riikliku katteta kulu on varane keeleõpe ka koolidele, tavakoolis algab A-võõrkeele õpe alates kolmandast kassist. Loomulikult üritatakse varase õppe ja õppekavast suurema õppemahu kulu katta kas läbi koolitoetuse või päris avaliku õppemaksu. Keeletunde käsitletakse viimasel juhul tasulise huviharidusena.
Samas, kui me soovime, et vene laps tõesti omandaks eesti keele oskuse või eestlane võõrkeeleoskuse, siis peaks keeleõppega alustama võimalikult vara kõigis koolides, vähemalt nende laste osas, kellel on selliseks õppeks piisavalt eeldusi. Õppega alustamine on seejuures isegi lihtne, keerukam on sobilike metoodikate leidmine ja õpetajate valmisoleku loomine.
Veelgi enam, kui me näeme, et koolieelne õpe peaks olema tingimata vajalik, siis on võimalik, et lasteaia viimane õppeaasta viia üle hoopis kooli. Praegu on see nii ehk naa seotud kooliks ettevalmistumisega. Euroopa praktikas on see täiesti tavaline, mõnes riigis algab koolitee varemgi. Loomulikult on tingimused sellises koolis suurel määral lasteaialikud, ikka selleks, et lapse areng oleks eakohaselt toetatud.
Praktika näitab, et hea õppemetoodika, varase õppe alguse ja õpilase eelduste olemasolu korral omandatakse A-võõrkeele õppimisel põhikooli lõpuks B2 tase kindlasti, tihti isegi C1 tase, eriti andekad jõuavad C2 tasemeni. Riiklik õppekava seab seevastu madalama B2 taseme omandamise eesmärgiks alles gümnaasiumi lõpus. Vahel ei õnnestu seegi.
Võib ju öelda ka, et tegelikult on keeleõppega meil kõik hästi. Eesti keele omandamine vene koolides paraneb tasapisi ning eestlased oskavad inglise keelt paremini kui soomlased, itaallastest rääkimata. Harva märgatakse, et gümnaasiumi lõpuks saavutatud keeleoskus tekib tihti mitte tänu õppele koolis, mitte tänu efektiivsetele metoodikatele, vaid pigem omandatakse keeleoskus vaatamata koolis toimuvale. Inglisekeelne kultuuri- ja tarbimisruum on sedavõrd intensiivne, et jõuab ühel õpilasteni.
Et keeleõppega kõik korras pole, näitab pigem B-keele õpe. B-keele puhul on tegu enamasti keelega, millega õppijal pole nii intensiivset kontakti kui enamasti A-keeleks oleva inglise keele puhul. Kindlasti leidub andekaid õpetajaid ja andekaid õpilasi, ent liialt tihti on B-keele õpe Eesti koolides ajaraiskamine. Tunde kulutatakse üksjagu, mida ei teki on keeleoskus, millega oleks reaalselt võimalik elus midagi pihta hakata. See probleem on väga tõsine ühtluskooli printsiipi järgivates riigi- ja munitsipaalkoolides, aga teise ja kolmanda võõrkeele õpetamine on väljakutse ka nö eliit-, teeninduspiirkonnata ja erakoolidele.
Siit tekib küsimus, kas see, mida lastele praegu lasteaias ja koolis õpetatakse on tegelikult see, mida vaja oleks. Kas me ikka saame endale lubada seda, et jätame täielikult kasutamata keeleõppeks kõige soodsama vanuse? Kas see, et paljudes koolides kulutatake ebaefektiivsele keeleõppele tunde, millega raisatakse lihtsalt aega, on ikka põhjendatud?
Tegelikult tuleks otsa vaadata ka teistele õppeainetele. Mis saaks siis kui gümnaasiumi alguseks on hetkel õppekavas seatud võõrkeele õppe eesmärgid juba saavutatud?
Oluline küsimus, milleni president ei jõudnud on et, millises vanuses peaks laps minema kooli ja millal kooli lõpetama. A-võõrkeele õppe ideaalprotsess ei kipu kattuma kooliea ega kestvusega. Võimalik, et meil on veel sarnaseid probleeme: eelkool on muutunud nii levinuks, et see on justkui koolisüsteemi orgaaniline osa. Kas kooliea määratlus vajaks olulist reformi? Siinkohal tahaks rõhutada, et see on tõesti küsimus ja mitte vastus. Ka selliseid küsimusi peame me haridusvaldkonda käsitledes küsima. Paljud lugejatest mäletavad kindlasti, et nemad lõpetasid keskkooli varem kui see tänapäeval kombeks on. Ometi rahvastik vananeb, pensioniiga tõstetakse … aga kooli tiksub ikka omas rutiinis. Vahelduseks arutletakse koolivõrgu korrastamise üle, aga see, mis koolis tegelikult toimub, kuidas kool ümbritseva elu suhtes asetub, kipub jääma tahaplaanile.
Mul on tõeliselt hea meel, et president haridusteemasid puudutab ning soodustab nõnda diskussiooni teket. PISA testi suurepärased tulemused on seda kippunud summutama. Samamoodi on ju keeleoskus suhteliselt hea, keskmine ehitajagi räägib nii inglise kui soome keelt. Meil on kõik justkui hästi. Tegelikult ongi. Küsimuseks jääb, kuhu ja kuidas me saame siit edasi minna. Märgata tasuks ka seda, kas mõned asjad on hästi tänu sellele, mis koolis toimub või vaatamata koolis toimuvale.
Mul on hea meel ka, et haridusmaastik pole Eestis täielikult ühtlustatud. Seda lugu ei oleks kirja saanud kui mõned koolid poleks võõrkeelte (või riigikeele) õpetamisel edukamad kui teised. Need praktikad ja kogemused on kogu haridussüsteemi arengut silmas pidades hindamatud.
P.S. Seda juttu kirja pannes sai konsulteeritud keeleõpetajaga, kes on õpetanud Soomes riigikeelt pagulastele, kokku puutunud keeleõppega Kanadas ning õpetanud inglise keelt Lasnamäe õpiraskustega õpilastele. Igapäevaselt töötab ta ühes nö teeninduspiirkonnata koolis. Miks ma konsulteerisin? Koole külastades keeleõppest avanev pilt on väga vastuoluline ja mul tekkis kahtlus, et ehk ma vaatan seda läbi kõverpeegli.
