Seelikutest ja ühtsuskoolist
Hiljuti lahvatas Peetri koolis tüli seelikukandmise teemal. Sekkus suisa võrdõigusvolinik. Ma ei taha siinkohal luua arutelu, kas ja kuidas koolivormi peaks reguleerima, see on teine teema. Rae vallas on Peetri kooli näol üritatud isikupärase kooli joont ajada juba 2009. aastast, mil kool rajati. Sellest ajast on pärit ka kooli kontseptsioon. Hea või halb, aga see on sündinud juhtkonna ja toonaste lapsevanemate ühise kokkuleppena ja seda kokkulepet on aidanud hoida ka kooli hoolekogu.
Nüüd tekkis paraku probleem, kuna kool osutab avalikku teenust. Ühtsuskooli mudelis, mis meil paljudele nõnda südamelähedane on. Probleemi sisuks on lühidalt – erineda ei tohi. Erinemise privileegi surutakse erakoolidele ja siit jõuame me ka põhjuseni, miks ma erakoole toetan – lapsevanemal peab olema võimalus valida oma lapsele nii väärtustelt kui ka vormilt sobivat kooli ja haridust. Kui see munitsipaalkoolis pole võimalik, olgu siis vähemalt erakoolis. Põhiseaduski sätestab “Laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel.” Loomulikult ei ole küsimus omandivormi toetamises, tahaks Eesti haridusmaastikul näha omanäolisi koole ja lapsevanemate ning laste valikuvõimalusi. Olgu see siis riigi-, munitsipaal- või erakoolis.
Nagu te märkate Peetri kooli näitel, siis on lapsevanemate valikud munitsipaalkoolis väga piiratud, nende teostamine on keeruline. Juba üks lapsevanem saab ühisel kokkuleppel tekkinud koolikorraldusele, millest lähtuvalt on teised lapsevanemad kooli valinud, surmahoobi anda. Rae vallas on mitu kooli, ka nö ilma seelikuteta kool, lapsevanematel oli valikuvõimalus. Paraku mõnede arvates mitte piisav. Liisa Pakosta sekkumisega jääb valikuid natuke vähemaks. Esialgu vormilistes küsimustes, aga küllap suudetakse teiste ametnike poolt koolid igas nüansis ühetaoliseks lihvida. See, miks erakoole vaja on, sai ka ehk natuke selgemaks.
