Eesti inimarengu aruandest

Pidasin Riigikogus Eesti inimarengu aruande arutelul järgmise kõne.

Head kolleegid,

Eesti inimarengu aruanne on halastamatu dokument, mille lehekülgedel avaneb muu hulgas ka pilt Eesti rahva hääbumise võimalusest. Ma tean, et siin saalis on inimesi, kes leiavad, et see on paratamatu, on veendunud, et rahvusriigid on mineviku igand. Ometi enamik meist nõnda ei arva. Enamik siin saalis viibijatest on valmis seisma Eesti ja põhiseaduse kaitsel.

Praeguste rände- ja demograafiliste protsesside jätkudes jääb põlisrahvas Eestis vähemusse. Iga lahkunud Kalevipoeg loob tööandjale surve korvata madalapalgaline töökoht sisserännanud töölisega, kes on nõus tegema tööd väiksema raha eest kui põlisrahvas. Lahkunud Kalevipoeg tuleks ehk tagasi, aga mitte enne kui talle tema töö eest väärilist palka makstakse.

Iga sisserännanu toob riigile kaasa kulud. Iga sisserännanu laps on oma puuduliku keeleoskusega haridussüsteemile sisuliselt erivajadusega isik, kellega kaasnevad täiendav rahavajadus ja koormus õpetajatele. Meil on olnud kombeks seda ignoreerida.

Ma ei taha öelda, et aeg on lõpetada igasugune sisseränne ja ehitada müüre. Vastupidi, kvalifitseeritud oskustega töötajate tulekut tuleb lihtsustada. Me oleme seda ka selles Riigikogu koosseisus teinud. Tänaseks on oluliselt leevendanud IKT-sektori, start-up ettevõtete töötajate tulemist Eestisse. Seda poliitilist suunda peaksime ka edaspidi hoidma, et just kvalifitseeritud tööjõu Eestisse asumisel oleks bürokraatlikke takistusi vähem. Need on ka inimesed, kellel sidususe saavutamine siinse ühiskonnaga kulgeb lihtsamalt. Mündi teine pool on madalapalgalised töökohad ja nende täitmine võõrtööjõuga. Lühiajaline töökäte toomine ei kaalu üles rahvusriigi väärtusi. Me ei tohi neid mündi pooli segi ajada.

Me teame, millised probleemid on Euroopas lihttööjõuks toodud sisserännanute teise ja kolmanda põlvkonnaga ja kui me tähelepanelikult vaatame, siis on meilgi need probleemid juba olemas. Need probleemid on tihti ehitud georgi lindiga. Identiteediotsinguga, mis on suunatud Eestist väljapoole. Seda identiteeti ei leita päritolumaa kultuuritaustast, vaid vaenulikest ideoloogiatest, olgu selleks siis stalinistlik imperialism või radikaliseerunud islam.

IRL on astunud samme, et mõjutada demograafilisi ja rändeprotsesse. Oleme seisnud kolmanda lapse sünni väärtustamise eest. Üritame suurendada madalapalgaliste töötajate sissetulekut läbi maksumuudatuste. Seda lootuses, et lapsi sünniks rohkem ja inimesed jätaks ära kolimata. Kas need lahendused on piisavad ja kas need on piisavalt head, selles on küsimus.

Ometi on suurim oht ühiskonnale mitte ränne, vaid mütoloogia. Desinformatsioon ja sellest lähtuvad hirmud. Usalduse kadumine riigi tehtavate valikute suhtes.

Mul on kolm ettepanekut:

1. Rände- ja rahvastikuküsimuse arutelu peab Riigikogu suures saalis muutuma iga-aastaseks ettevõtmiseks, kus me reaalselt analüüsime toimuvat ning vaatame, kas kehtestatud meetmed ja tehtud valikud toimivad piisavalt hästi.
2. Rändega on seotud hulgaliselt müüte. Et niigi keerulises olukorras mitte anda võimalust mütoloogiliste hirmude tekkeks peab rändega seotud info olema avalikkusele lihtsalt kättesaadav ning selgelt esitatud ja ajakohane. Et igaüks võiks saada vastuse küsimusele, mitu pagulasperet või vallalist pagulast tuli Lähis-Idast ja mitu neist on lahkunud. Palju on meil Ukrainast tulnud töölisi. Milline on kuritegevus sisserännanute hulgas?
3. Tööjõu sisserände puhul tuleb meil eelistada kõrge kvalifikatsiooni ja kõrge palgaga inimesi. Nagu eelnevalt ütlesin, siis üheskoos ministeeriumiga tuleb leida sisulisi lahendusi kuidas vähendada bürokraatlikke tõkkeid sellise tööjõu asumisel Eestisse.