Kim ja Trump

Olukord Korea poolsaarel on ohtlikult eskaleerumas. Hullumeelne Kim III ei näe oma rahva katastroofilise olukorra parandamiseks muud võimalust kui forsseeritud militariseerimine. See ravim on aga, nagu tavaliselt, haigusest ohtlikum. Pealegi on militaarühiskonnale vaid sõda loogiline väljund ning Kim on vist juba leppinud sellega, et riiki ootab ees krahh, tulgu siis see vähemalt suure pauguga.

Põhja-Korea tuumaarsenal ja tohutu suur sõjavägi (ca 6,5 miljonit, st umbes pool meessoost elanikkonnast) moodustavad suure, kuid regionaalse ohu.

Siiski oli tegu pigem sõjaka retoorika kui reaalsete sõjaplaanidega. Paraku aga laskus USA president Donald Trump Kimiga verbaalsesse duelli nagu võrdne võrdsega ning mõlemad liidrid on väljendanud kindlust teineteise režiimi hävitamise osas. Ja see on täpselt see, mida Kim tahtis. Sellistel sõnalahingutel võivad aga olla ettearvamatud tagajärjed ning olukord võib tõepoolest kontrolli alt väljuda. Muidugi, USAs ei ole president ainuvalitseja ning kaitseminister kindral James “Mad Dog” Mattis võttis Trumpi ja isegi riigisekretär Tillersoniga võrreldes palju rahulikuma tooni: USA prioriteediks on diplomaatiline lahendus, kuid välistada ei saa ka sõjalist operatsiooni. On ennegi täheldatud, et sõjarditest poliitikud on oma sõnades ja tegudes märksa ettevaatlikumad kui mõni püssirohtu eales mitte nuusutanud tsivilist.

Meid peaks üsna vähe huvitama see, mis toimub Kim Jong-uni peas, kuid see, millised plaanid on USA presidendil ja kuidas ta kavatseb neid rakendada, puudutab meid kõiki. Sellise ekstreemse retoorika taustal paistab kontrastina välja USA üsna kesine valmidus selleks sõjaks (isegi lennukikandjaid pole toodud operatiivlähedusse, vrd ettevalmistust mõlemaks Iraagi sõjaks).

USA lennuvägi ja ballistilised raketid võivad kergesti hävitada suurema osa Põhja-Korea sõjalisest võimsusest, kuid millise hinnaga? Hind võib olla ettearvamatult suur kusjuures maksta seda eest tuleb Lõuna-Korea elanikel. Põhiline oht pole Põhja Korea tuumarelvad, vaid nende kahurvägi. Põhja-Koreal on kuni kümnetuhandeline kahurvägi, millest osal on maksimaalne laskekaugus kuni 70 kilomeetrit, kuid reaalselt katavad nad vähemalt neljakümne kilomeetrilise ala. Tuleb meeles pidada, et Soul asub piirist vaid 24 kilomeetri kaugusel ning ekspertide hinnangul piisab ühest kogupaugust, et pühkida linn koos eeslinnaga maa pealt. Selles piirkonnas elab aga umbes 15 miljonit inimest ja nende hukkumine oleks vist liiga suur hind retooriliste harjutuste eest.

Isegi kui võtta kõige optimistlikum stsenaarium USA ja Lõuna-Korea jaoks (st Põhja-Korea sõjavägi on purustatud, Kim võimult tõugatud ja likvideeritud ja õnnelik lõpp (?)), jääb nendest kalkulatsioonidest välja 25 miljoniline Põhja-Korea elanikkond (isegi kui see sõja käigus kahaneb 24 miljoniliseks). Valdav osa neist on näljased fanaatikud. Iraagi sõja valus kogemus peaks olema hoiatav: edukas lahingutegevus ei toonud oodatud vilju. Vastasena arvestati vaid sõjaväge ja jõustruktuure, kuid täiesti pandi mööda elanike reaktsioonide osas. Mis puudutab aga Põhja-Koread, siis ehkki sellest ei räägita, käiks nii suur demograafiline koormus isegi nõnda jõukale riigile nagu Lõuna-Korea üle jõu. Sama vähe entusiastlik on nende suhtes ka Hiina, mille liidri Xi Jinpingi üleskutse vastastikuseks vaoshoituseks on praegu üks mõistlikumaid hääli rahvusvahelisel areenil.

Mul on aga kuri kahtlus, et Valges majas pole Korea poolsaare humanitaarsed probleemid veel tähelepanu pälvinud. 15 miljonit lõunakorealast ja 25 miljonit põhjakorealast väärivad seda, et nende peale mõeldaks enne, kui hakatakse relvi täristama ning tuld ja tõrva (andestatagu mulle ‘fire and fury’ selline tõlge, tahtsin säilitada alliteratsiooni) pritsima.