Tagurpidi algus

Kõik teavad Priit Pärna legendaarset raamatut “Tagurpidi”. Peategelane Ants otsustab seal, et ta teeb kõike vastupidiselt: talvel käib lühikeste pükstega, suvel kasukaga; kui inimesed kõnnivad muidu nägu ees, siis tema selg ees jne. Lõpuks läheb see tal kõik nii keeruliseks, et lõppvaatuses otsustab ta teha asju nii, nagu need parasjagu on. Tagurpidi-Ants on mulle meenunud viimastel kuudel seoses Eesti uute omavalitsuste juhtide tööülesannete rahastamisega. Konkreetsemaid näiteid saame tuua Jõgeva vallast.

Erinevate ametite puhul (vallavanemad, linnapead, volikogu esimehed, aseesimehed jne) tavatsen ma ikka kasutada koondväljendit poliitiline võim. Minu jaoks on selge vahe ametnike ja poliitiliselt valitud isikute vahel. Need on kaks eri asja, kuigi mõned poliitikud armastavad oma tegemata jätmisi ametnike kraesse lükata ning ka sissetulekuid ametnikega ühte patta panna.

Demokraatlikus riigis – nagu meil – teeb rahvas valimistel oma valiku ning seejärel moodustatakse poliitilised kokkulepped ühe või teise piirkonna paremaks juhtimiseks. Mõnikord kukub paremini välja, teinekord halvemini. Pean siinkohal vajalikuks rõhutada, et poliitika ei ole oma olemuselt must ja räpane (nagu tavatsetakse öelda), vaid selliseks võib ta muutuda ainult inimeste, st poliitikute käes. Nii et musta ja räpase poliitika vastand riigimehelikkus on samuti poliitikute endi käes. Vallajuhtide palganumbrite valguses näen seda riigimehelikkust aga omavalitsuste juhtimises üha vähem.

Enesekeskne pragmatism

Omavalitsuste hiigelkõrgete palkade taga näen ma enesekeskset pragmatismi, mis ei ole kasulik ei piirkonna arengule ega üldisele poliitilisele kultuurile. Iga ametiga käivad kaasas kohustused ning vastutus. Seda tuleb kõrgelt hinnata. Samas ei tohi oma rolli ja töökoormust ka üle hinnata (mida kipuvad tegema eelkõige poliitikud ise).

Praegu kasutavad mitmed võimulolijad ära haldusreformiga tekkinud segadust. Valdade liitmisega on olukord muutunud ning seetõttu on justkui lihtsam põhjendada oma 3500eurost sissetulekut, sest kõigile inimestele tundub, et võrreldes eelmise perioodiga on tööd poole rohkem. Ei sea kahtluse alla, et töökoormus kindlasti kasvab just valimiste järgsel perioodil, kui uutel volikogudel ja valitsustel on vaja vaeva näha hulga eelnõude ettevalmistamisega. Reaalse olukorra adekvaatseks hindamiseks läheb kindlasti palju töötunde: meeskonna komplekteerimine ja ametnike valimine, erinevate kordade ühtlustamine ja regionaalsete erisuste hindamine jms. See on poole aasta võtmes kindlasti ajamahukam töö, kui on tavapärane vallajuhtimine. Nii juhtubki, et määratakse endale paikkonna keskmise sissetulekuga võrreldes suured palganumbrid, mida üldine arvamus vaikides aktsepteerib, sest kõigile tundubki, et nüüd on ei-tea-mis lahti. Tegelikkuses see nii ei ole. Omavalitsus on oma olemuselt samasugune struktuuriüksus nagu varemgi. Tema roll Eesti riigis ei ole muutunud.

Siinjuures on kummastav, et enne, kui hakatakse endale sissetulekuid määrama, ei suvatseta volinikele lahti seletada isegi umbmääraseid kulusid, mis kaasnevad poliitilise võimu ülalpidamisega. Näidet ei ole vaja kaugelt otsida. Jõgeva vallavolikogu sellelaadsete otsuste eelnõude juures ei olnud sõnagi selle kohta, kui suureks kujuneb kogu poliitilise juhtimise ülalpidamine omavalitsusele ühes kuus, aastas jne. Ma ei arvagi, et hetkel oleks võimalik volikogus esitleda sendi pealt täpseid numbreid, kuid prognoosida saab sellegi poolest. Rahaliste eelnõude juures isegi peab prognoosima. Või ei taheta teadlikult avada avalikku debatti vallajuhtide töötasude osas?

Lihtsalt piinlikud numbrid

Toome lihtsa näite Jõgeva valla kohta. Vallavanema kuupalk on 3500 eurot, abivallavanemate töötasu 3150. Abivallavanemaid saab kokku olema kolm, nõnda lugesin välja vallavalitsuse ametisse kinnitamise eelnõust, kuigi praegu on ametis kaks. Vallavalitsuse lihtliikmed saavad kuus kompensatsiooni 700 eurot. Neid on kokku kolm. Volikogu esimees on viimase volikogu otsuse järgi palgaline ametikoht, kelle kuusissetulek on 3150 eurot. Senisele ühele volikogu aseesimehele valiti lisaks ka teine volikogu aseesimees. Ühe igakuine hüvitis on 700 eurot ja teisel 525 eurot. Volikogu liikmetele makstakse viimaste otsuste järgi 100 eurot istungi eest. Kokku on volikogus 27 saadikut. Komisjoni esimehed saavad iga juhatatud komisoni istungi eest 150 eurot kompensatsiooni. Kokku on volikogu kinnitanud kuus erinevat komisjoni. Kogu sellele kremplile lisanduvad veel valla tegevjuhtkonna sõidukompensatsioonid ja telefonid jms.

Tähelepanu – need rahanumbrid on esitatud brutosissetulekuna. See tähendab, et 3500 euro suuruse töötasu maksmiseks peab valla eelarves olema selleks vahendeid 4683 eurot. Mõne jaoks on see piisav, mõne jaoks on see palju, mõne jaoks vähe. Oleneb, millisest vaatepunktist vaadata. Igakuise kulu ja aastase kulu jätan igaühele endale arvutada. Ma saan väga hästi aru uue valla ees seisvatest väljakutsetest, uute juhtide töö ülesannetest ja selles valguses tunduvad need rahanumbrid mulle lihtsalt piinlikud.

Lähtepunktiks kahekordne keskmine palk

See, et vald läheb suuremaks, oli kõigile juba aasta ette teada. Seda, et uue valla tööle rakendamiseks on vaja palju energiat kulutada, oli samuti kõigile ette teada. Jõudes tagasi oma loo alguse juurde, siis paljudes omavalitsustes käituvad uued juhid nagu Tagurpidi-Antsud. Tööd ei ole veel tehtudki, aga oma tagala kindlustatakse materiaalselt ära.

Kas arvatakse, et keegi teine ei ole nõus seda suurt tööd tegema väiksema, töökoormusega proportsioonis oleva palga eest? Usun, et neid inimesi ikka on. Hetkel ei ole Jõgeva valla juhtimisel töö iseloom minu hinnangul sissetulekuga vastavuses. Keskmine brutokuupalk Jõgeva maakonnas oli käesoleva aasta III kvartalis 899 eurot. Kahekordne keskmine palk oleks lähtepunkt, kust ühe või teise piirkonna omavalitsjuhtide palkade üle võiks hakata arutlema. Isegi kolmekordne keskmine palk oleks veel mõeldav teatud ametikohtadel. See tähendaks, et kõige suurema vastutuse ja töökoormusega inimene (nt vallavanem) saaks Jõgeva vallas suurusjärk 2700-3000 eurot, ülejäänud poliitiline juhtkond võiks jääda sellest allapoole. Mõningatel ametikohtadel peaks kompensatsioon olema täiesti sümboolne ning pigem kompenseerima tehtud töö ajalise kulu, mitte saama tuluteenimise allikaks. Mihhail Lotman on oma ühes hiljutises avalikus arvamises samuti samale teemale viidates teinud ettepaneku, et volikogu liikmed ei saaks üldse oma töö eest tasu.

Endale palganumbri määramine on riigimeheliku valitsemise esimene mõõdupuu. Ikka kiputakse ütlema, et volikogu määrab palga ja mina ei saa midagi teha. Rõhutan, et kõik, mis volikogus toimub, on poliitiline kokkulepe. Kogu poliitiline juhtkond, olenemata oma ametikohast, on olnud sõlmitud kokkuleppe juures. Omavalitsuse juhtide sissetulek peab olema seotud valla tegeliku käekäiguga. Kui vallal hakkab kunagi väga hästi minema, siis küllap jõutaksegi soovitud palganumbrini, aga see peab oleme vastavuses piirkonna tegeliku elatustasemega. Küsige mõnelt ettevõtjalt, kui palju peab ta pingutama, et maksta endale 3000 euro suurust palka. Mitu ettevõtjat seda uues vallas endale lubada suudavad? Mitu tundi peab see ettevõtja sellise palga väljateenimiseks vaeva nägema? Kas vähem või rohkem kui praegune uue valla poliitiline juhtkond?

Traditsiooniliselt on töötajatega ikka nii, et kes pingutab rohkem, kes võtab vastutust rohkem, kes teeb midagi ära, saab preemiat või teda tunnustatakse mingil muul moel. Piirkonna üldiste palgaastmetega korrelatsioonis olevate töötasude puhul oleks loogiline hea töö eest juhtkonnale preemiatki maksta. Jõgeva volikogu on aga juba ette tunnustanud kõrgelt praegust poliitilist juhtkonda, sest tegusid ei saa ju veel hinnata. “Riigimehelik” tundub ka see, et kuulu järgi ei ole ühte abivallavanemat veel ametis põhjusel, et ta ei saa teisest töökohast hetkel ära tulla – kui tuleks, jääks kompensatsioonist ilma. Hinnangu vallajuhtide tööle annab nelja aasta pärast valija.

Loodan, et nii Jõgeva vallas kui ka mujal Eestis saab Tagurpidi-Antsude lugu pigem varem kui hiljem läbi. Omavalitsuse juhtimine on midagi muud, laiemat ja sügavamat kui lihtsalt töötasu, ametiauto ja uhked medalid. See on missioon ja riigimehelikkus. Enne töö ja pärast palk, nagu eestlastel on kombeks öelda. Tagurpidi-raamatus kohtuvad raamatu lõpus kaks Antsu, kes tõdevad: “Kui sina mõtled, siis hakkan ka mina mõtlema.”

MIHKEL KÜBAR, Jõgeva vallavolikogu liige, IRL