Ühtluskoolidest ja kogukonnakoolidest, ehk erakooliseaduse valguses haridusest veidi laiemalt

Seoses erakooliseaduse eelnõu teise lugemisega on põhjust vaadata haridustemaatikat veidi laiemalt kui seda käsitleb nimetatud eelnõu. Muudatusi PGS-is ja erakooliseaduses tehakse lootuses, et lapsed saaksid oma võimeid ja huvisid arvestades parima hariduse. Hariduse headuse hindajana ei näe ma paraku mitte riiki vaid lapsevanemat.

Eestis on tihti näha ettekujutust, kus omavalitsus või riik arvavad, et lapsed on nende omand. Ressurss, millega raha eelarvesse tuleb või kulu, millega raha välja läheb. Lisaks saab sellest ressursist feimi, PISA-feimi. Selline suhtumine tuletab mulle meelde pärisorjust, 19. sajandi algust ja varasemat elukorraldust Eestimaal. Nii konservatiiv ma ka pole, et ma igas nüansis tollesse aega tagasi tahaks minna.

Ma usun siiralt, et maksuraha on kodaniku oma ja riik ning omavalitsus saavad olla vaid head abilised, kes võimaldavad sellel rahal liikuda sinna kooli, kuhu lapsevanem ise tahab.

Nõnda on mul hea meel, et erakoolide rahastamisprobleemile on lõpuks leitud lahendus, millega võib enam-vähem rahule jääda. See on samm õiges, stabiilsuse suunas. Ma tänan koalitsioonipartnereid ja ministrit, kes mõtlesid aktiivselt kaasa ja otsisid heas tahtes parimat võimalikku lahendust, et lapsevanemad saaksid põhiseaduse vaimust tulenevalt olla oma laste hariduse eest esmased vastutajad. See stabiilsus erakoolide tegevuskulude katmisel ja mõistlike õppemaksude kehtestamisel loob vanematele võimaluse valida oma lapsele sobilikku haridusteed.

Tõsi, veel parem meel oleks mul, kui ühel hetkel tuleks ka päev, kus rahastamismudelit silmas pidades pole enam vahet, kas koolipidajaks on riik, omavalitsus, lapsevanemate loodud mittetulundusühing, haridusentusiastide loodud sihtasutus või mõni muu koolipidaja.

Kui me räägime maksuraha mõistlikust kasutusest, siis ei pea me koolide puhul rääkima mitte omandivormist vaid õpilaste arvust ja põhjendatud eranditest, mida me selles osas oleme valmis lubama.

Ma tean, et selle jutu peale läheb karv turri ühtluskooli eestkõnelejatel. Mulle tundub, et nad otsivad ühtluskooli valest kohast. Omandivormist. Ühtlus, kus gümnaasiumid on riigi omad ja põhikoolid omavalitsuste omad (ja neis õpivad kuulekad pärisorjad), pole väga hea ühtlus.

Ma olen nö maakas, Valgas koolis käinud. Kui ma vaatan ühtluskooli eest kõnelejaid, siis on nad enamasti lõpetanud mõne eliitkooli või käivad selles nende lapsed. Ühe mu kunagisest erakonnakaaslasest ministri naersid Tallinna õpetajad välja kui ta kodulähedasest koolist rääkides tõi näiteks näiteks oma koolitee Minna Härma gümnaasiumis.

Üks reformierakondlasest ühtluskooli eest kõneleja (kes oli eelnõu suhtes kriitiline) on eelistanud oma lastele munitsipaalkooli, kus on eraldi nii poiste kui ka tüdrukute klassid, ühte kõige omanäolisemat kooli Eestis. Muide, ka kooli, kus väga erinevate erivajadusega lapsed on õppinud tavakoolis juba ammu enne kui seda seadusega suunama sooviti hakata.

Mina eelistasin oma lastele erakooli, mis on oma olemuselt vägagi kogukondlik. See kogukondlikkus võlus mind juba siis kui mu lapsed Põlvas erakooli lasteaias käisid. Olen seisnud ka Pühajärve Kooli eest, mis oma kogukondlikkusega samuti silma paistis. Võimalik, et need koolid meenutavad mulle mu oma kooli Valgas, mis samuti polnud kombinaatkool.

Ka mulle meeldib ühtluskool ning ka erakoolid on osa sellest, mõistliku ühtluskooli, mudelist. Mõistlik ühtlus saavutatakse läbi ühtsete standardite ja õppekavade jättes koolile siiski piisavalt ruumi olla omanäoline. See on lahendusi pakkuv nii kohalikus hariduskeskkonnas leiduvatele probleemidele kui ka nutikas kogukonna loodud võimaluste kasutamisel.

Toetagem vanemate võimalust olla esmaseks vastutajaks oma laste haridustee valijatena.

Elagu kogukonnakoolid! Erakooliseaduse muudatused aitavad sellele kaasa.