Kavandatav tselluloositehas

Andsin oma allkirja “Avalikule pöördumisele kavandatava tselluloositehase asjus”. Tavaliselt ma kollektiivsetes protestikampaaniates ei osale, kuna arvan, et ühe vastutust võtta julgeva inimese hääl on tihti tugevam kui massiüritus. Ma tean, kui kerge on üles kruvida proteste, eriti nii tundlikel teemadel nagu keskkond, ning õilsatest, ent emotsionaalsetest ajenditest lähtuvad teod võivad tuua ettearvamatuid negatiivseid tagajärgi (nagu nt loomade “päästmine” karusnahafarmidest). Ma ei pea ennast mingil juhul ökofundamentalistiks. Mitte ükski asi ei tule tasuta. Linnade arengud, maanteed, raudteed, õhu- ja meretransport koormavad kõik loodust. Ehkki olen põhimõtteline jalgrattur, ei taha ma võidelda teiste transpordiliikide vastu. Asi pole keskkonnariskide nullimises, vaid optimaalsete lahenduste otsimises. Seepärast toetan, tõsi küll, teatud reservatsioonidega Rail Balticut. Ökoloogilised probleemid, mis paratamatult selle rajamisega kaasnevad, vajavad lahendust, vähemalt leevendust, kuid muud strateegilised, majanduslikud ja NB! ökoloogilised kaalutlused (kiirraudteeühendus Euroopaga vähendab koormust maanteedel) kaaluvad need minu jaoks üle.

Mis aga puudutab Tartu tselluloositehast, siis see asi on teistsugune: riskid ületavad oluliselt võite. Sellevastane pöördumine on koostatud väga professionaalselt ja lähtub ratsionaalsest argumentatsioonist, mitte hetkeemotsioonidest, ning kuna ma niikuinii kavatsesin veel kord sel teemal sõna võtta, siis andsin sellele suurima heameelega oma allkirja.

Siiski tahaksin eraldi välja tuua veel mõned asjaolud. Nii tehase pooldajad kui ka selle vastased lähtuvad tehase ohutuse/ohtlikkuse hindamisel ettenähtud režiimis, kui kõik sujub, nagu peab. Ka sellisel juhul kätkeb rajatav tehas endas suurt koormust keskkonnale. Nagu teada, on tselluloositööstus üks toksilisemaid, jäädes alla vaid metallitööstusele. Sulfaattselluloosi tootmine koormab kõiki biosfääri osi: atmosfääri, hüdrosfääri ja litosfääri ülemist kihti. Tartu tehase rajajad ja propageerijad korrutavad mantrana, et tegu on innovatiivse, keskkonnasäästliku ja rohelise ettevõtmisega. Soovitan vaadata nende reklaamvideot kui manipulatsiooni meisterklassi  (pange tähele rohelist tausta, linnulaulu, pidevalt korduvaid tüvesid bio-, rohe-, keskkonna- ja teisigi armsaid detaile).

Millest aga ei ole siiamaani räägitud, on tehase kaitstus erinevates ettenägematutes olukordades. Praegu võib tunduda, et suurim oht on seotud ühiskondliku pahameelega. Aga millised on tehnoloogilised riskid? Kuidas on tehas kaitstud üleujutuste eest (tuletame meelde hiljutist keemiatehase plahvatust USAs, millel erinevalt Tartusse rajatavast tehasest oli kahekordne kaitse, kuid üleujutuse käigus lakkasid mõlemad töötamast). Kuidas on see kaitstud tormide eest, nagu näiteks selliste eest, nagu orkaan Herwart, mis möllas praegu Saksamaal? Kuidas on see kaitstud teiste loodusõnnetuste eest, mis viimasel ajal on Euroopas sagenenud, kas kliima soojenemise või muude põhjuste tõttu? Kõik need küsimused on paraku vastuseta, asjalikku arutelu asemel näeme vaid ülistuslaule moodsale ja progressiivsele tehnoloogiale.

Igaks juhuks võiks meelde tuletada, et Eestis juba on üks moodsal progressiivsel tehnoloogial töötav tselluloositehas Estonian Cell, mis on poolteist aasta kogemata solki merre lasknud. Tuletame meelde, et ka see ettevõte reklaamib ennast eriti keskkonnasõbralikuna ja 2014. aastal nimetas Keskkonnaministeerium selle isegi aasta keskkonnasõbralikuks ettevõtteks. Jõgi on palju hapram ökosüsteem kui meri ning tõsisem avarii rajatavas tselluloositehases võib hävitada Emajõe biosfääri ja isegi Peipsi järve biosüsteemi. Ja siis ei päästa enam õigustused stiilis tegijal juhtub ja kes nüüd sellist asja võis ette näha.