Urmas Reinsalu umbusaldamisest
Ma pole salanud, et praegune valitsuskoalitsioon ei meeldi mulle sugugi ja kui see kukub, ei hakka ma seda taga nutma. Ainus, mis mind seejuures kurvaks teeb, on kogu selle protsessi küünilisus ja lausa valelikkus.
Justiitsminister kirjutas arvamusloo, milles ta kaitses tema meelest ebaõiglase rünnaku alla sattunud lavastajat. Tegi seda ebaõnnestunult — tema kirjatükk, mis pidi sotsiaalset viha leevendama, hoopis suurendas seda. Osa feministe tundis end solvatuna, kuna nad lugesid välja, et neid nimetati kanakarjaks. Lugesid valesti, kuna nad arvatavasti väga soovisid solvuda (sellele on teiste seas osutanud ka EKRE juhatuse liige Malle Pärn): kui keegi ütleb “lõpetage pullitegemine”, siis ei tähenda see, et ta nimetas kedagi pullideks, kui minister kutsus üles: “Lõpetage kanakarja kambakas”, ei nimetanud ta kedagi kanadeks (pealegi on tegu tsitaadiga Ken Kesey kuulsast raamatust). Samuti on pahatahtlikult eksitav süüdistus, et Reinsalu õigustab naistevastast vägivalda.
Ma võin uskuda feministide siirust, samuti tundub mulle usutav Hannes Hanso positsioon. Kuid mul on väga raske uskuda Jürgen Ligi, Kristen Michali, ning in corpore EKRE ja Vabaerakonna fraktsioonide siirast solvumist. Ilmselt on nad ka ise saanud aru oma ebausutavusest ja seetõttu hakkasidki valesid multiplitseerima. Naisevastasest vägivallast enam juttu pole. Ligi peab salajast registrit: “Reinsalul on paturegister olemas, aga see pole avalikkuseni jõudnud”. Mart Helme esineb valesüüdistusega, et minister venestab kohtusid. Siiram on Artur Talvik, keda ei häiri Ojasooga seotu, talle lihtsalt ei meeldi kogu Reinsalu elutöö.
Kuid hämavad mitte ainult umbusaldamise pooldajad. Kui Liisa Oviir teatas, ei hääleta umbusaldamise poolt, kuna vastasel korral “vabariigi sünnipäevaks oleks justiitsministriks juba Helme”, siis on mul raske uskuda, et ta ise usub sellist jama.
Kogu see jant paraku õõnestab veelgi rohkem Riigikogu autoriteeti. Ma arvan, et antud rumalas olukorras on ainus mõistlik võimalus mitte osaleda — las osalevad hääletuses vaid need, kes sellisel kahtlasel viisil loodavad oma poliitilist kapitali kasvatada.
