Isamaa esimehe eessõna
Aasta 2025 tõotab Eestile olla sama raske kui eelmised aastad, mis on järgnenud Venemaa jõulisele agressioonile Ukraina vastu 24. veebruaril 2022. Tulev aasta toob kaasa vaid esimesed vaevalised sammud paranemise teel.
Eesti majandusele on see aeg olnud Reformierakonna valitsuse saamatuse ja otsustamatuse tõttu halvem kui ülejäänud Euroopa Liidule ja Eesti lähiregioonile.
Meie majandus on langenud üheksa kvartalit järjest, Eesti eduloost pole enam suuremat alles. Maksude ja aktsiiside, tasude ja lõivude tõstmine hoiab inflatsiooni Eestis Euroopa keskmisest kõrgemana, mis tähendab 2025. aastal tagasilööki ka reaalpalkadele.
Kahjuks on valitsuse valitud uute maksutõusude poliitika samasugune varasema valitsuse käsitlusega. Meie kestvat majanduslangust silmas pidades ei ole valitud kurss täiendavateks maksutõusudeks kohane. See lükkab edasi langusest väljumist ja halvendab inimeste toimetulekut.
Läinud aastal kukkus meie majandus Euroopa Liidu riikide arvestuses enim, 3%. Tõeseks ei osutunud valitsuse läinudsuvine prognoos, et sel aastal tõuseb majandus 2,7%. Viimase sügisprognoosiga eeldatakse sel aastal hoopis majanduse langemist 1%.
Eesti eksport kukkus 2023. aasta arvestuses 16%, töötleva tööstuse jooksvates näitajates oleme jõudnud 2017. aasta tasemele.
Riikide rahvusvahelise konkurentsivõime arvestuses oleme läinud aastaga kukkunud 7 kohta.
Objektiivsete, rahvusvahelise nõudluse probleemide kõrval, millega meie majandus silmitsi seisab, kahjustab majanduse väljavaateid ebakindlus valitsuse majanduspoliitika suhtes.
Viimase Eesti Konjunktuuriinstituudi majandususalduse uuringu järgi on usaldamatus valitsuse majanduspoliitika suhtes tõusnud üle kahe korra, 2023. aasta suve 38 punktilt 2024. aasta suve 86 punktini.
Kujunenud olukorras tuleb valitsusel valitud kurssi põhimõtteliselt korrigeerida ning seada esmaseks ülesandeks majanduse kindlustunde tagamine. Selle eeltingimuseks on loobumine kavandatavatest maksutõusudest ning seniste jõustunud maksutõusude kriitiline ümberhindamine.
Valitsuse narratiivi järgi on maksutõusud vajalikud riigikaitse arendamiseks.
Riigikaitses peame praeguses olukorras lähtuma kaitseväe juhataja sõjalisest nõuandest. Eelmine kaitseväe juhataja esitas juba 2023. aasta suvel nõuande täiendavaks moonahankeks ning avalike allikate järgi on samasuguse nõuande teinud ka ametise astunud uus katseväe juhataja.
Ometi on valitsus oma Riigikogule esitatud eelnõudes näinud ette kaitseväe juhataja taotletud 1,6 miljardi euro suuruse vajaduse täitmist vaid ligikaudu kolmandiku jagu võrreldes läinud aastal kinnitatud riigikaitse arengukavas ettenähtuga.
Eesti julgeoleku tagamiseks on vajalik langetada riigieelarve strateegias otsus rahastada täies mahus vajaliku moona soetamist. Tegemist on ühekordse kulutusega, mille rahastamiseks oleks otstarbekas emiteerida riigikaitse võlakirjad.
Lisaks on otstarbeks, et valitsus teeks Euroopa Komisjonile ettepaneku võimaldada osaliselt kasutada EL 2021-2027 struktuurivahendeid ning CO2 kvoodikaubanduse tulusid ühekordseteks kaitseinvesteeringuteks.
Eesti EL struktuurvahendite eelarve maht on 3,37 miljardit eurot ning emissioonikaubanduse tulu on rahandusministeerium varasemalt planeerinud aastateks 2025-2027 ca 865 miljonit eurot.
Lisaks Eesti vajaduse osalisele katmisele annaks tehtud muudatus võimaluse ka teistel Euroopa Liidu riikidel enam panustada riigikaitsesse.
Eelarve olukorda aitab parandada Reformierakonna maksuküüru kaotamise edasilükkamine, mille mõju loodetud majanduskasvule ei tohi üle dramatiseerida.
Esitatud eelarve on seega endiselt vormilt Reformierakondlik, sisult aga järjest rohkem sotsialistlik, jätkates Reformierakonna senist liini, mis tugineb arusaamale, et Reformierakond on oluliselt targem, kui keegi teine maailmas ja nende plaan maksustada Eesti rikkaks on ainuõige.
Kuigi koalitsioonileppes lubati eelarve esitada arusaadavalt, et sinna oleks võimalik esitada parandusettepanekuid, pole seda Riigikontrolli, õiguskantsleri, Riigikogu opositsiooni ja isegi osade valitsuskoalitsiooni parlamendisaadikute hinnangul juhtunud.
Nii ei jäänud ka „Isamaal“ muud üle, kui esitada valitsusega analoogsel viisi 2025. aasta alternatiivne eelarve, mis koosneb suhteliselt lakoonilisest tulude-kulude ülevaatest ja seletuskirjast, kus avatakse eelnõus tehtud muudatusi.
Valitsuse esitatud eelarve eelnõud olekski õigem nimetada PETU-eelnõuks ehk Probleemide Eiramine Tulevikku Unustades.
Valitsus lubas eelarveolukorra päästmiseks läbi viia „jõhkraid“ kärpeid, tegelikult on esitatud kärped naeruväärselt napid, nende leidmiseks eelarvest tuleb kohati kasutada mikroskoopi. Paljude ministrite haldusalades kulutused hoopis kasvavad. Valitsus pole isegi riigivalitsemiskulude kasvu suutnud pidurdada.
Ka Eelarvenõukogu hindab pakutud kärpeid ebapiisavaks, leides, et kärpida tuleks vähemalt miljard. Kuna suurtest ministeeriumitest, eriti sotsiaaldemokraatide juhitavatest, kärpida ei julgetud, võeti ette väiksemad ja väetimad, nagu kultuur ja haridus. Tegelikult on kogu eelnõu silmakirjalik.
Rahandusminister Jürgen Ligi on teravalt nahutanud eelmisi valitsusi lühinägeliku eelarvepoliitika ning reservide laiaks löömise eest. Ettepaneku kohta võtta kasutusele Tervisekassa reservid, ütles ta näiteks: „Väga mugav on öelda, et meil on reserv, lööme laiaks. Ei, tuleb vaadata, kui kauaks seda jätkub ja kus on võimalik kokku hoida. Seda peab kogu aeg tegema, ei ole nii et kogume raha ja ühel hetkel kulutame ära.“ Maksis aga rahandusminister Ligil asuda 2025. aasta eelarve kokkupaneku kallale, et põhimõtted prügikasti saata ning sotsid reservide kallale lasta.
Kõige raskemaid tagajärgi võivad omada valitsuse valed riigikaitse alal. Valitsuse kõlavatele lubadusele vaatamata läheb riigikaitsemaksust vajalike lisahangete teostamiseks ehk mürskude-rakettide hankimiseks vaid väikene osa, ülejäänuga katab valitsus eelarveauku. Mis aga veelgi hullem: vajalikku hulka mürske-rakette ei hangita järgmisel eelarveperioodil, vaid enamik sellest lükatakse edasi aastatesse 2029-2031.
Eesti inimestele kindluse andmise asemel riskib valitsus sel kombel nende tulevikuga ning lükkab vajalikke julgeolekupoliitilisi hankeid edasi määramatusse. „Isamaa“ leiab, et tegutseda tuleb kohe ja vajalikud hanked järgmise kolme aasta jooksul teostada, tõstes selleks 2025. aastal riigikaitsesse suunatavaid summasid.
Kuna tegelik arutelu Riigikogus eelarve tulude-kulude üle ja sellele konkreetsete muudatusettepanekute esitamine on valitsuse poolt esitatud PETU-eelnõus võimatuks tehtud, annab „Isamaa“ alternatiivse eelarve esitamine vähemalt võimaluse Riigikogus diskuteerida selle eesmärkide üle valitsuse esitatud eelarve eelnõuga võrreldes. Isamaa pakutud alternatiivses eelarves on need eesmärgid kokkuvõtlikult järgmised:
Majanduse kasvule pöördumise toetamine maksukoormuse langetamise, mitte tõstmise teel, nagu valitsuse esitatud eelarve eelnõus.
Rahanduse jätkusuutliku vaate tagamine.
Inflatsiooni alandamine, mitte nagu valitsuse esitatud eelarve eelnõus inflatsiooni survestamine.
Kuigi riigi rahaline olukord jääb raskeks ning raha ei jätku kõigeks vajalikuks, on siiski alasid, mida täielikult ignoreerida ei tohi, sest see võiks ohtu seada rahvuse tuleviku. Neile tuleb tähelepanu pöörata kasvõi sümboolses ulatuses, näitamaks, et ka need küsimused on riigile tähtsad. Me ei ela ainult leivast ja eelarvet ei saa koostada vürtspoodniku kombel Exceli tabelis näpuga järge ajades. Lisaks riigikaitsele pööratakse „Isamaa“ 2025. aasta eelarve eelnõus tähelepanu haridusele ja kultuurile.
Olgem tuleviku suhtes siiski lootusrikkad, sest eestlaste terve mõtlemine pole kuskile kadunud ja loodetavasti on viimaste aastate õppetundidest majandusvaenuliku poliitika tagajärgede kohta kasu Eestil tulevikus.
Urmas Reinsalu