Kui poleks vastik, siis võiks olla päris huvitav vaadata praegust hääletu alistumise protsessi. Erakond, millel on koostööleping Jedinaja Rossijaga, on peaministrierakond. Selles erakonnas vohab endiselt korruptsioon ja putinimeelsus. Eriti vastik on jälgida, kuidas koalitsioonipartnerid kaitsevad Keskerakonna korruptante ja äraandjaid. Jüri Ratas pidi olema koguni eestimeelsuse etalon. Muinasjutud koostöölepingu külmutamisest või mittetoimimisest võivad mõjuda ainult enesepetjatele või väga lihtsameelsetele. See leping toimib suurepäraselt ja juba mitte üksnes erakonna, vaid terve valitsuse tasemel. Leping Jedinaja Rossijaga on nii odioosne asi, et isegi venemeelseim Läti poliitik ja riigitegelane Nils Usakovs pidas paremaks sellest lahti öelda. Eesti on aga Venemaa mõju
avant–
poste Euroopas.
Räägitakse: see on ainult kultuur, see on ainult lihtinimeste kontaktid, selle taga pole mingit propagandat ega tanke. Tankid ootavad tõepoolest piiri taga, aga propaganda on nii sügavale imbunud, et seda enam ei märgatagi. Eesti juurtega tuntud dirigent annab kontserdi Venemaa saatkonnas — oh, mis te nüüd, kus siin siis propaganda on, see on ju puhas kunst. Eestit külastavad kultuuri- ja kunstitegelased on valdavas enamuses Putini kaaskonnast. Ja see on suur. Kui Stalini ajal allutati kultuur massirepressioonide ja hirmuga, siis Putini Venemaal on repressioon vaid pisteline, kultuuritegelased lihtsalt ostetakse ära, ja seda väga lihtsate vahenditega. Kui sa oled dirigent, filmiinimene või teatrijuht, antakse selgelt märku, et sinu finantseerimine sõltub sellest, kas sa avaldad toetust Krimmi annekteerimisele või kas sa kirjutad alla palvekirjale Putinile, et ta kandideeriks järjekordselt presidendiametisse. Ja siis öeldakse veel sulle, et ise võid sa olla ükskõik kui julge mees, aga sinu teatris töötab mitusada inimest, kes kõik hakkavad kannatama. Ja need inimesed tulevad Eestisse tutvustama päikselist Venemaad.
Enne Teist maailmasõda ei alanud vaikiva alistumise otsustav etapp mitte Molotov-Ribbentropi pakti allkirjastamisega. 1938. aastal avastati, et Nõukogude Liit polegi nii kuri, selles on palju häid kirjanikke, kunstikke jne, keda hakati ohtralt ka Eestis tutvustama. Initsiatiiv ei olnud eestipoolne. Nii eelnes tankidele kultuuriline dessant, mis oli üsna edukas, igal juhul õõnestades suurel määral eestlaste vastupanutahet. Ka Eesti progressiivsemad kultuuritegelased käisid Venemaal ja nägid oma silmaga, et kõik need õudused, mida Nõukogude Liidu kohta räägitakse, on valed: inimesed on seal õnnelikud. Olen sellest juba
kirjutanud.
Eriti markantne on viimase aja diskussioon vene telekanalite üle: need ei olevat vaenulikud midagi, propagandat ei sisalda, hoopis meie kasutame neid oma huvides ära. Ja üldse, peame ju mõtlema ka oma venelastest kaaskodanike peale, ei saa ju neid jätta ilma väärt informatsiooniallikatest. On avaldatud koguni graafik, mis näitab erinevate telekanalite vaadatavust venekeelse elanikkonna seas. Sellest graafikust võib aga näha, et vene kanaleid vaatab väga väike osa Eesti venelasi. PBK-d (kanalit, mis on spetsiaalselt loodud Balti riikidele) vaatab parimal juhul 5-6%. Muidugi, võrreldes nullilähedaste ETV+ näitajatega võib see arv tunduda suur, kuid üldiselt vaatab seda väga väike — ja väga putinimeelne — seltskond.
Mis siis teha? Kaks asja, millest esimene on seotud Venemaa kanalitega, teine ETVga. Ma olen selle vastu, et midagi keelata, olgu see kas või televisioonivormis oopium rahvale. Minus tekitab nördimust, et kõikides pakutavates teleprogrammide pakettides on kohustuslikus korras tasuta terve hulk Venemaa kanaleid. Minu jaoks on need kanalid objektiivse informatsiooni seisukohalt sama väärtuslikud kui pornokanalid inimeste intiimelu kajastamisel. Jällegi, ma ei ole pornokanalite keelustamise poolt, aga see spetsiifiline auditoorium, kes neid vajab, maksab selle eest eraldi, nagu peaksid maksma ka PBK jt sarnaste kanalite tarbijad. Nende jaoks aga, kes ilma Putini vaatamiseta ei saa tippu jõuda, lihtsalt üks ilus pilt ortodokssete jõulude puhul.
Mis aga puudutab ETV+-i, siis see projekt pole mitte läbikukkunud, vaid surnult sündinud. Vene vaataja, k.a see, kes on Eesti Vabariigi suhtes ebasõbralikult meelestatud, vajab hoopis midagi muud. Nagu ma juba korduvalt olen öelnud, vene vaataja tahab teada Eesti riigi ja valitsuse ametlikke seisukohti. Külma sõja ajal oli Ameerika Hääles igapäevane lühike kommentaar, mille kohta teatati, et see pole ajakirjandus, vaid USA valitsuse seisukohtade kajastus. Analoogilist kommentaari vajaksid ka siinsed venelased, ja mitte ainult nemad. Samuti peavad selles kanalis olema Eesti ajaloo tunnid, eesti kultuuri tutvustused, Eesti ja Euroopa juriidilise ruumi tutvustused ning eritasemelised eesti keele kursused, k.a need, mis aitavad valmistuda kodakondsuseksamiks, et lõppeks hädaldamine teemal: tahaks küll väga eesti keelt õppida, aga see on nii raske ja maksab nii palju.
