Charlottesville, Trump, meedia ja sõnavabadus

Charlottesville, Trump, meedia ja sõnavabadus

USA president Donald Trump on öelnud ja teinud igasuguseid tükke, milles ta on siiamaani vaid kergelt kriimulise nahaga pääsenud. Tundub aga, et saatuslikuks võivad talle saada sõnad, mida ta ütles või jättis ütlemata Charlottesville’i rahutuste puhul, sõnad, mis Trumpi skaala järgi on kõvasti üle keskmise õigustatud. See, et ma pean vajalikuks välja astuda president Trumpi kaitseks, on mulle endalegi üllatuseks: Donald Trump ei meeldi mulle ei inimese ega poliitikuna, kuid see, mida teevad CNN, NYT jm nn liberaalne meedia, ületab minu taluvuse piirid. Asi pole selles, et mul on Trumpist kahju (ei ole), vaid selles, et valele tuleb vastu seista, ükskõik mis leerist see ka ei tuleks.

Picture

“Donald Trumpi tõeline nägu” (Der Spiegel, 19.08.17). Seda pilti tiražeerisid mõnuga CNN ja teised USA kanalid.
Esimese reaktsioonina Charlottesville’i rahutustele mõistis Trump hukka “kõige rangemal viisil selle vihkamise, fanatismi ja vägivalla jõletu demonstratsiooni mitmelt poolelt”. Ootuspäraselt tõusis meedias kisa, et esiteks, Trump ei mõistnud selgesõnaliselt hukka valget rassismi ja sellega seotud organisatsioone ning teiseks, et ühelt poolt rassistide ja neonatside ning teiselt poolt kodanikuaktivistide vahele ei saa tõmmata võrdusmärki (sellist võrdsustamist ma Trumpi sõnadest välja ei loe, küll aga tuletab see mulle meelde vasakpoolsete mantrat, et ei tohi võrdsustada natsismi ja kommunismi). Surve all tegi Trump avalduse: “Rassism on kurjus — ning need, kes selle sildi all vägivallatsevad, on kriminaalid ja kõrilõikajad, sealhulgas KKK, neonatsid, valgete ülemvõimu pooldajad ja teised vihagrupid, mis on vastuolus kõigega, mida me ameeriklastena väärtustame.”

Tundub, et selgesõnaline ja piisavalt karm hinnang. Aga võta näpust. Õli valas tulle üks Trumpi järgmisi kommentaare, milles ta jällegi tuli välja seisukohaga, et süüdi ei ole vaid üks pool. Tuletame meelde, mis Charlottesville’is juhtus, ning jätame ajutiselt kõrvale kindral Lee mälestussamba ja Heather Heyeri mõrva. Niisiis, üks seltskond plaanis avalikku meeleavaldust ja sai selleks ka loa.

Picture

Lahingusse! Valgete ülemvõimu pooldajad valmistuvad rahumeelseks demonstratsiooniks.
Teine seltskond, kellele see esimene üldse mitte ei meeldinud, tuli kohale ilma ametliku loata, ainsa eesmärgiga esimeste üritus nurjata, kusjuures nurjamise all peeti silmas sõna otseses mõttes laiali peksmist. Ja umbes seda ütleski Donald Trump, sugugi mitte õigustades ega kaitstes ühtegi nendest seltskondadest. See avaldus aga tekitas osadel ajakirjanikel lausa hüsteerilise reaktsiooni, et kuidas saab ikkagi võrrelda natse ja kodanikuaktiviste.

Picture

Lahingusse! Inimõiguslaste põhiargument: löö esimesena.
Minu silmis ei olnud kumbki seltskond eriti meeldiv ning mõlemad kogunesid suureks lööminguks. Rassistide ja neonatside hulgas oli palju kiivreid (a la Wehrmacht) kandvaid inimesi, osad olid ka varustatud kilpide ja kaigastega. Politseiraportist võib lugeda, et mõnedel olid kaasas ka poolautomaatsed vintpüssid, ma küll ühelgi videol neid ei näinud ja minu teada mingit tulistamist ka ei toimunud. Aktivistid valmistusid samuti kaigaste ja kilpidega korralikult ette, mõlemad pooled kasutasid pipragaasi.

See, mille pärast ajakirjandus oli eriti häiritud, olid aga loosungid ning natslik ja KKK sümboolika. Mis, märgime sulgudes, pole USAs, erinevalt paljudest Euroopa riikidest, keelatud. Kui kõik rassistid ja nendega seotud grupeeringud on täielikud lindpriid, siis poleks tohtinud neile selle ürituse läbiviimiseks luba anda. Ma ei taha õigustada löömamehi ei ühelt ega teiselt poolt, kuid minu silmis on selles loos veel kolmas süüdlane: Charlottesville’i korrakaitse, mis demonstreeris oma jõuetust ja ebaprofessionaalsust. Kuid ajakirjanduse jaoks oli kogu see asi maiuspala: Trump on end paljastanud rassistina.

Asi pole ainult ajakirjanduses: mitu varem Trumpi pooldanud organisatsiooni ja survegruppi on tema vastu välja astunud. Eriti valusad löögid tulid tema enda moodustatud nõuandekogudest, mille ta ka laiali saatis. Kui kultuuri, teaduse ja kunstiga seotud kogude vastuhakk ja laialisaatmine polnud Trumpi jaoks eriti olulise tähendusega, siis ärimeeste mäss oli talle tõesti valus. Ja kõike seda põhjustasid mitte niivõrd Trumpi enda sõnad, vaid nende tendentslik ja pahatahtlik tõlgendus.

Kõike seda oleksin ma suutnud taluda, ent mis oli minu meelest täiesti väljakannatamatu, olid CNNi reaktsioonid viimasele Barcelona terroriaktile. Ei, Trumpi otseselt selles ei süüdistatud, kuid ta nime mainiti pidevalt selle terroriaktiga kõrvuti, nii et tähelepanematule kuulajale võis jäädagi mulje, et Trump on kuidagi asjaga seotud.

Muidugi, Trump poleks Trump, kui ta ka sellisel puhul poleks öelnud midagi pehmelt öeldes veidrat. Tema esimene tweet kaastundeavalduse ja terrori hukkamõistmisega oli igati ok, seejärel aga postitas ta järgmise tweedi:

“Uurige, mida Ühendriikide kindral Pershing tegi tabatud terroristidega. 35 aastat polnud enam Radikaalset Islamiterrorit!” Muide, poolteist aastat varem oli ta spetsiifilisem, aga ka tagasihoidlikum: jutt käis siis 25 aastast:

Tegemist on linnalegendiga, mis tekkis USAs 2001. aastal, pärast 9/11 terrorirünnakut, ükski ajalooallikas seda ei kinnita. Pealegi, sõjaline operatsioon Filipiinidel, milles kindral Pershing osales, ei vähendanud islami radikalismi probleemi ei 25 ega 35 aastaks, see probleem jäi lahendamata. Kuid isegi olulisem on asjaolu, et sellest Trumpi meelest õpetlikust loost pole midagi õppida. Või siiski: oleme jõudnud olukorda, kus maailma superriigi liider võib endale lubada vastutustundetut loba, ajakirjandus aga võib monteerida suvalisi ütlusi suvalisse konteksti.
Nüüd, nagu lubatud, lühidalt kindral Lee mälestussamba eemaldamisest, mis oli Charlottesville’i rahutuste kui mitte põhjus, siis päästik. Kas see mälestussammas konföderaatide kindralile, keda osad peavad kangelaseks, teised aga kurjategijaks, tuli teisaldada, ei ole minu asi otsustada. Küsitlused näitavad, et USA elanikkond on selles küsimuses jagunenud peaaegu võrdselt. Kuid selliseid otsuseid teevad Charlottesville’is munitsipaalvõimud.

Alati peab teadma konteksti. Kui pronkssõduri kriisi ajal tuli häälekalt manitsusi mitte üksnes meie oponentide, vaid ka liitlaste leeridest: mälestussammast natsivastases võitluses langenud sõdurile ja veel vähem ühishauda ei tohi rüvetada, siis ei arvestatud sellega, et see mälestussammas sai Eesti iseseisvuse vastase võitluse sümboliks ja iga aastaga aina tugevamalt tekkis seal meie riikluse vastaseid demonstratsioone, mille ettevalmistamisse sekkus aktiivselt ka Venemaa saatkond.

(Muide, Vene jälge otsiti ka Charlottesville’i sündmustest ja selleks oli ka põhjust, kuna üks loosung, mida meeleavaldajad skandeerisid, oli, et Venemaa on meie sõber. Oli näha ka mõnda Venemaa trikoloori (videote pealt ei suutnud ma tuvastada, kas see oli üks ja sama lipp eri kohtades või oli neid mitu). Seevastu antifade kolonnis oli märgata punalippe, mis muidu sümboliseerivad rahvusvahelist sotsialistlikku liikumist, mul aga tekivad paratamatud assotsiatsioonid Nõukogude Liiduga ning ka praegu kasutavad impeeriumimeelsed vene rahvuslased muuhulgas ka punalippe. Nii et teatud Venemaa maik oli sellel üritusel kindlasti olemas.)

See oli see kontekst, milles ma Riigikogus andsin oma hääle Tõnismäe mälestussamba teisaldamiseks. Charlottesville’is oli vist asi mingil määral sarnane. Nimelt muutus kindral Lee monument KKK, neonatside jt sarnaste rühmituste kogunemispaigaks. Siit ka vastus küsimusele, miks ei teisaldatud konföderaatide mäletussambaid Barack Obama kaheksa-aastase presidentuuri ajal: siis polnud selleks põhjust. Nüüd aga juhtus nii, et paljudes kohtades hakati neid mälestussambaid kiires korras ja tavaliselt ööpimeduse varjus demonteerima, kusjuures mõnes kohas ei teinud seda võimud, vaid isehakanud aktivistid.

Picture

Heather Heyer (1985-2017)
Mul on südamest kahju Heather Heyerist ja ma jälestan tema mõrvarit. Siiski ei saa ma nõustuda nende autoritega, kes väidavad, et tegemist oli samasuguse terroriaktiga, nagu seda korraldavad sõidukite abil islamiterroristid Euroopas. Tegemist on siiski erineva olukorraga. Üks asi on rünnata avalikult välja astujaid, teine asi täiesti suvalisi möödakäijaid. Kõik Heather Heyeri sõbrad ja sugulased rõhutavad, et ta oli hingelt võitleja. Ja ta langeski lahinguväljal.

Muidugi, islamiterroristide loogika järgi siin vahet pole, kuna kogu lääne tsivilisatsioon juba oma olemasoluga on ennast paljastanud islami vaenlasena. Kuid ma ei näe mingit põhjust, miks need, kes enda meelest väljendavad euroopalikku mõttelaadi, peaksid lähtuma samast loogikast. 

Picture

Boston, 19.08.17. Sõnavabaduse pooldajad ja nende vastased
Charlottesville’i sündmustel oli mitu järelkaja. Minu jaoks üks märgilisemaid toimus 19. augustil Bostonis. Parempoolsed aktivistid registreerisid miitingu sõnavabaduse kaitseks ning rõhutasid oma avalduses spetsiaalselt, et mingisuguseid natsiste, rassiste ega muid äärmuslasi nad kõnepulti ei luba, vältides üldse igasuguseid äärmuslikke seisukohti. Osalejate hulgas oli libertariaane ning muidu pigem vasakpoolsete vaadetega piraadierakonna esindajaid.

Miiting jäi aga ära, kuna ca 40 000 kohalejõudnud vasakaktivisti ei lasknud sellel toimuda. Ning üksnes operatiivne politseitegevus hoidis vägivalla ära. Ma ei tea, kes olid miitingu organiseerijad ja mis oli nende sõnum, ent kui ühel pool on paar tuhat sõnavabaduse kaitsjat, teisel pool aga kümneid tuhandeid märatsevaid vastaseid, siis minu jaoks ei ole küsimust, kummale kuulub minu sümpaatia ja poolehoid.

social position

Jaga postitust