Mõeldes tulevikule

Jõgeva Linna Leht 13.10.2016

Tuntud Briti souli laulja Laura Mvula on ühes hiljutises intervjuus The Guardianile rääkinud pikemalt oma tähelepanekutest, et tänapäeva noored samastavad muusikat ja muusikuks olemist rohkem Superstaari saates osalemisega, kui reaalse pilli õppimisega. Muusikaline professionaalsus on asendunud edukultuse ja näimise kultuuriga.

Näide muusikast, kuid samastatav kogu ühiskonna erinevatele valdkondadele. Mantrana korratakse erinevate arvamusliidrite suust, et loovus ükskõik mis valdkonnas on tänase maailma edu võti. Vähem räägitakse või püütakse sõnastada edu tegelikku olemust. Edukus väljendub viimasel ajal näilisuses. Mitte sisu, vaid vorm loeb. Enne edukuse lipu heiskamist oleks kena ju kokku leppida, mis see siis on, mida me kõik jahime. Ja missugune koht selles edukuses on väärtushinnangutel, hoiakutel, lugupidamisel?

Mul on isiklikult kahju, et sellel aastal varjutasid presidendi valimised õpetajate päeva. Ametikoht, mida vähesed suudavad tegelikkuses kanda – kuid mille mõju kogu ühiskonna käekäigule on suurem, kui tihti tahetakse endale tunnistada – on väärt rohkemat tähelepanu. Aeg ja kombed esitavad selle ametikandjale vahest suuremaidki väljakutseid ja nõudeid, kui paljudele teistele ametitele. Ja ometi me armastame eht-eestlaslikult näha pigem selle ametikandja vigasid, kui märgata seda head, mida ta igapäevaselt korda saadab. Pole ju kooli roll pelgalt teadmiste edastamine, vaid noorte sotsiaalsete oskuste ja väärtushinnangute arendamine. Ja mis seal salata, käesoleval ajal meie segases maailmas, kus keegi enam ei tee vahet ei heal ega halval, on õpetajal üha raskem leida seda tugipunkti, millest lähtuda. On raske olla moraalseks majakaks, kui sõber ei tunne sõpra, naaber ei halasta naabrile ja arvamuste erisust lahendatakse jõu, mitte mõistuse abil. Kooliuuendaja Johannes Käis on ütelnud: “Minevik on meile tähtis ainult niivõrd kui seda tarvis on olevikust arusaamiseks ja lähema tuleviku ette ära nägemiseks.” Tormiline lähiminevik teeb selle ülesande eriti keerukaks. Ilmselt vajab kogu maailm väikest imet, et kõik tunduks meile jälle hästi ja selle ime leidmisel on kõige olulisem mitte loobuda uskumast imedesse ning loota paremale tulevikule. Inimesed ise loovad imesid ja see võimalus on meil kõigil ometigi veel olemas. Mida segasem on maailm, seda rohkem peame hindama ja arusaama harituse ja hariduse väärtusest, mitte vastupidi. Sügav kummardus kõikide õpetajate ees! Nii nende ees, kes võtavad oma hoole alla meie kõige väiksemad, kuni nendeni välja, kes tegelevad täiskasvanute koolitusega.

Aktiivse kogukondliku liikumise tulemusel on tekkinud üle Eestimaa erinevaid alternatiive riiklikule koolisüsteemile. Hindan kõrgelt valikute vabadust. Ja mõistan sügavalt hukka tõemonopoli kehtestamise katseid. Dialoog riigi ja kogukonna vahel haridusküsimustes on jooksnud aastate jooksul äärmusest äärmusesse. Meie ülesanne on haridussüsteemi hinnata tervikuna ning näha neid positiivseid algatusi, mis aitavad noortel kasvada. Alternatiiv ei tähenda ilmtingimata vastandumist olemasolevale, vaid võib olla ka olemasoleva positiivne täiendamine. Ja kogu selles kergelt närvilises haridusdiskussioonis – mis ei ole omane vaid Eestile, vaid kogu maailmale –, kiputakse unustama, et vabadus öelda ja mõelda tähendab selgelt ka vastutust oma öeldu eest. Me ei saa muuta ühiskonda üleöö, aga saame ise inimestena anda oma tagasihoidliku igapäevase panuse vastutustundlikuma tuleviku tarbeks. Seda nii linnajuhtimises, õpetamises, õppimises, ettevõtluses, kolmandas sektoris ja mujal. Edasi ei vii meid mitte tehtu pidev kritiseerimine, vaid olemasoleva olukorra parandamine. Teod ja pingutused peavad olema suunaga tulevikku.

Hiljuti loetud raamatust “Õpetajat otsimas” leidsin tundmatu autori mõtte. See tuletas mulle meelde, et suuri imesid otsides ei tohi me ära unustada seda, mis meil olemas on. Ja sisutu edukultuse ralli lõppeb siis, kui me ise selle lõpetame.

Klassis toimus tund, mille teemaks oli seitse maailmaimet. Kõigepealt palus õpetaja, et iga laps kirjutaks paberile, mis tema arvates võiksid olla seitse maailmaimet. Kui õpetaja hakkas paberilehti kokku korjama, polnud üks tüdruk veel lõpetanud. Õpetaja küsis, kas tal läheb veel kaua. Tütarlaps vastas: “Kohe ongi valmis. Ma kõhklesin kaua, ega suutnud otsustada, milliseid imesid kirja panna. Maailmas on nii palju imesid.” Seepeale palus õpetaja tüdrukul kirjapandu ette lugeda. Tüdruk kõhkles veidi ja luges siis: “Seitse maailmaimet minu jaoks on: nägemine, kuulmine, liikumine, kompimine, tundmine, naer ja armastus.”