Ohuks Eesti ühiskonnale

(artikkel ilmus ajalehes Vooremaas 3.09.2013)

Tänavu tähistame me Eestis oma riigi 95. sünnipäeva. Hiljuti kogunesid tuhanded eestlased Tartu lauluväljakule, et laulda üheskoos Jõgeva meeste Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmenti isamaalisi laule. See hiljutine sündmus on suurepärane näide sellest, et hoolimata erinevatest arvamustest eestlaste olemuse kohta, on hetki, kus me rahvana üheskoos oma väikese vaba riigi üle rõõmu tunneme. Ja ometi olen ma aastal 2013 teatavate ühiskondlike hoiakute tõttu väga mures või koguni hirmul.

Hirm tagakiusu ees ja usaldamatus üksteise suhtes on ohtlikum, kui me iga päev endale teadvustame. Ma ei oska öelda, kuhu me nõnda välja jõuame. Kuid ma usun, et meil on lootust, kui me selle probleemi olemasolu endale teadvustame.

Ei sobi kokku läänelike demokraatlike väärtushinnangutega

Anonüümsete avalike kommentaaride, kirjade, repliikide ja muu sarnase käitumise hinda on ühiskondlikus arengus väga keeruline määrata. Ometi pean säärase mõtte- ja teguviisi pooldamist tervikuna riigile äärmiselt ohtlikuks. Anonüümne avalik sõnavõtt ühel või teisel viisil ei sobi kokku läänelike demokraatlike väärtushinnangutega.

Oma materiaaltehnilise baasi poolest oleme liikunud väga suurte sammudega lähemale sinna, kuhu üheksakümnendate alguses soovisime. Pole kahtlustki, et me oleme erinevatest probleemipüstitustest hoolimata riigina väga hästi hakkama saanud. Ja ometi ei soovi, ei taha või ei oska me lahti lasta anonüümsuse magusast, kuid hukatuslikust varjust. Jääb mulje, et avatud maailma väärtushinnanguteni on meil veel küllaltki konarlik teekond käia.

Vaba maa, vaba ühiskonna võlu on selles, et igal inimesel on õigus just talle õigena tunduval viisil ja hetkel oma mõtteid ja arvamusi avaldada. Võimalusi seda teha on mitmeid. See ei saa ega tohi olla karistatav ning see on ühe riigi puhul üks olulisemaid printsiipe. Keegi ei tohi karta oma riigis, vabal maal oma emakeeles oma arvamust avaldada. Kui seda 2013. aastal Eesti riigis ei julgeta teha, siis on meil ikka päris pahad lood. Ja me võime headesse algatustesse ükskõik kui suuri rahamägesid panna, riigi ja rahvana ei saa me jõukaks mitte kunagi. Pigem toimub meil vaikselt vaimne hääbumine.

Laim toodab juurde laimu

Ma ei tea, kui paljudel inimestel on aega mõelda, mida tegelikult tähendab üks anonüümne läkitus mitteanonüümse isiku pihta, olgu see esitatud siis mõnele ametiasutusele, ajakirjandusele või avaldatud internetiavarustes. Laim toodab juurde laimu, hea sõna aitab kaasa rohkematele headele sõnadele. Vähemalt näitab seda ajalugu.

Riigid ja rahvad on jätkusuutlikud, kui ühiskonnas on usaldus – nii õigussüsteemi kui üksteise vastu. Sellel paigal, kus inimesed usaldavad teineteist, on lootust paremale tulevikule. Anonüümne avalik klaperjaht ühele või teisele isikule kogukonnas süvendab usaldamatust rohkem kui kolmanda, konkreetse isiku sõnavõtt avalikus ruumis.

Huvitav, kui palju on olnud meie linnas mitmesuguste ettevõtmiste juures kahtlustatavaid ja kahtlusaluseid? Kui paljudes sõpruskondades, peredes on arutatud seda, mis või kes on ühe või teise anonüümse ettevõtmise taga? Kui paljud inimesed on oma kolleegide või sõprade seltsis teritanud varasemast rohkem pilku ja vaadanud vana tuttavat teistmoodi kui varem? Kui palju on kistud lahti veel päriselt kinni kasvamata haavu, mis on löödud konfliktides ja mida parandab vaid aeg? Mitu ööd on olnud magamata need, kes on mõelnud välja plaane teiste kogukonnaliikmete vastu, jäädes ise anonüümseiks? Või mitu uneta ööd on olnud neil, kes on olnud nende plaanide sihtmärgiks? Ma ei oska sellele vastata, aga hirmu tekitab küll. Mis meist niimoodi linnana ja rahvana tervikuna saab?

Konstruktiivne kriitika hoiab ühiskonda koos

Meie ülesanne peab olema avatud mõttevahetusele igakülgselt kaasa aidata. 21. sajandi Eesti riigis ei tohi kedagi oma mõtte või arvamuse pärast taga kiusata, karistada, represseerida. See on lubamatu! Ja kui seda siiski veel tehakse, siis tuleb sellele vastu seista, mitte alluda. Muudmoodi me seda ei muuda. Kritiseerida võib ja kogunisti peab. Konstruktiivne kriitika hoiab ühiskonda koos, tekitab diskussiooni ja viib viimaks meid kogukonnana paremate lahendusteni. Kuid seda tuleb teha avatult, oma nime ja näoga oma mõtte ja idee eest seistes ja sellele kaalu andes. Sest anonüümne artikkel või kiri on nagu külajutt: keegi kuskil rääkis ja kuulda oli, et… Aga kui info allikad pole teada, on info enda usaldusväärsus sama, mis kuulujutul.

Me oleme väike rahvas. Nõnda kõneleb statistika ja nõnda me räägime ka omakeskis. Hakkame siis ka väikesele rahvale omaselt käituma ning ärgem süvendagem anonüümsuse kattevarjus teadlikult usaldamatust üksteise suhtes.

Meil on käesoleval ajal kättesaadavad mitmed kirjatükid, mis näitavad meile, kui hirmus on aeg, kus ühe rahva hulgas ei saa sõber usaldada sõpra, vend ei tunne venda, laps ei taha teada oma emast-isast jne.

Mina ei ole sellises ühiskonnas väga kaua elanud ja loodan, et ka minu lapsed ja lapselapsed ei peaks oma tulevases elus käima ringi pidevas anonüümses, isikustamata maailmas, kus vennaarmu ja mehe sõna ei peeta miskiks.

Vaba riik ei saa kesta usaldamatuse pinnal

Eestlased on haritud rahvas. Me oleme kirjaoskajad ja me armastame lugeda. Kui me oleme ära unustanud, mis on toimunud ajaloos ning miks on vastutus, kohustus ja vabadus nõnda palju omavahel seotud, siis pöördugem raamatute poole. Loetlen siin mõningaid, mis mulle viimasel paaril aastal silma ja kätte jäänud. Jaan Kross, “Kallid kaasteelised”, Karl Popper, “Avatud ühiskond” I ja II, George Orwell “1984” või “Loomade farm”, Norman Manea “Klounidest: diktaator ja kunstnik”, Arnold Toynbee “Uurimus ajaloost”, Michael Foucault “Teadmine, võim, subjekt”, Imbi Paju “Kõige taga oli hirm” või Enn Soosaar “Nuripidine aastasada” jne. Soovitan neid kõigile ja seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata.

Need lood ja mõtted, tagasivaated möödunud aegadele on meile tulevaste otsuste tegemise ja käitumise osas heaks teerajajaks. Ja mitte sellest aspektist, mida me peaksime tegema, vaid pigem sellest vaatenurgast, millest me inimestena peaksime ilmtingimata hoiduma, kui soovime rahvana kesta. Vaba riik ei saa kesta usaldamatuse pehmel pinnasel, vaid ainult usalduse tugeval vundamendil. Inimestena on see meie valik, kas me püüame vundamenti tugevdada, ehitada sellele üles tugevad ja kindlad müürid või oleme nõus andma mõranevates kohtades hoogu suuremale mõranemisele.

Väljendusviis sõltub inimese haritusest, intellektuaalsusest, maailmavaatest, isiklikest väärtushinnangutes ja muudest omadustest. Ja vaba inimene saab sellega kas nõustuda või mitte. Igal inimesel on vabas ühiskonnas õigus oma arvamusele, mida ei tohi temalt võtta mitte keegi. Fiktiivne autorlus aga võiks jääda minu arvates ühte teise aega, mis meil, eestlastel, veel tänagi nii valusalt tunda annab. Usaldamatus on väikesele riigile ohtlikum vaenlane kui kõik vaenlased meie ümber kokku. Iga anonüümne avalik halvustav sõna aitab meil sellesse usaldusepuusse puurida augukesi, mille tagajärjel see puu ühel päeval kuivada ning ümber kukkuda võib.

Imbi Paju tuletab meile meelde: “Nõukogude korda iseloomustas sügav usalduse inflatsioon. Harjumuspärase turvatunde asemel laiutas ebamäärane hirm ja ebakindlus. Mitte kellegi julgeolek polnud tagatud, laimata, represseerida, taga kiusata võidi igaüht.” Jätame selle käitumismalli minevikku ja ärme käitume selle järgi. Nõnda oleme me riigi ja rahvana tugevamad ja ühtehoidvamad. Ning seda on väikesele riigile juubeliaastal ja ka tulevikus väga vaja.