Tervituskõne riigigümnaasiumide ühisaktusel 1. septembril 2013.
Head õpilased, koolipere, head kuulajad!
Tuntud Eesti kooliuuendaja Johannes Käis on kolmekümnendatel aastatel kirjutanud: „Kultuuri- ja hariduselu edu ja tõus nõuavad pingutust, aktiivset jõudu. Vanker seisab paigal tasasel teel, ilma ühegi aktiivse tungi mõjuta; mäest alla veereb ta passiivsel raskustungil, aga üles kõrguste poole viime ta ainult tugeva jõupingutusega.“
Ühiskonna ootused ja lootused Eesti ja kogu maailma haridusele on küllalt väljakutsuvad. Haridus kui konservatiivne suurus peab üha rohkem ja kiiremini olema valmis ajaga sammu pidama. See kõik annab meie riigi paljudele haridusest hoolivatele inimestele rohkelt mõtteainest. Meie õnn on omada ühiskonnas väga suurt haridusüldsust. See teeb aga keeruliseks meie haritud rahva hulgas kõigile meelepärase tee leidmise üldhariduse uuendamise teel. Arvamuste paljusus on alati rikastav ja hariduse valdkonnas on erinevaid häid mõtteid väga palju. Ühes ollakse minu meelest üksmeelel: meie kõigi soov on, et peale üldhariduskooli lõpetamist oleks meie ellu astuv noor inimene enesekindel, demokraatlike väärtusi hindav, avatud mõttemaailmaga, heade õpioskuste ja teadmistega, maailmas orienteeruv, teistega arvestav, oma riigist ning rahvast hooliv, ettevõtlik isiksus ja nii edasi.
Ma usun, et sellise isiksuse juurde jõuame läbi oma rikkaliku koolisüsteemi. Päris kindlasti kannavad endas seda eesmärki nii täna oma esimest õppeaastat alustavad iseseisvad gümnaasiumid Jõgeval ja Haapsalus kui ka kõik teised koolid Eestis. Nagu koolide puhul ikka, saab Jõgevamaa gümnaasiumil olema siinses piirkonnas suurem roll, kui pelgalt gümnaasiumiastme aineõpetus. Oma olemuselt lisab ta märgatavalt kohalikku ellu hädavajalikku akadeemilisust. Osalt iseseisvana, teisalt kohaliku elu ühe väga olulise märgina, on riigigümnaasiumi suhtes põhjendatult kõrgemad vaimsed nõudmised kogukonnas, kui seda vahest mõne teise kooli puhul oleks. Lisaks veel uudsuse ootus. Täna oma esimest õppeaastat alustavate koolide edulugu sõltub esiteks sellest, kui suure vaimsete väärtuste kandja rolli võtab kool enda kanda ning kui kõrged nõudmised püstitab kohalik kogukond koolile ja missuguse vastutuse võtab riigikooli puhul ka omavalitsus. Kui kõik see suudetakse läbi avatud koostöö muuta ühtseks koosluseks, on väga hästi.
Üht sooviksin ma panna kõigile südamale. Oma koolikorralduse muutusega ei tohi me mitte mingil juhul kahandada kooli kui vaimse majaka rolli kohalikus elus, sealhulgas ei tohi lõhkuda paikkonna haridustraditsioone. Nii alustavad kui ka pikaaegsed koolid on seda olulist vaimset vastutust kandnud ja ma loodan, et sellest ei ütle meie koolid lahti ka tulevikus. Selle vastutuse vääriline kandmine tulevikus eeldab aga kõigilt erinevatelt osapooltelt tõsist pingutust väärtustepõhise ilmavaate edendamisel. Seda ei tehta ainult läbi väga heade teadmiste andmise ja omandamise, vaid ka läbi oma igapäevase olemise ja lugupidava käitumise teineteise suhtes, läbi hoolimise. Uued ajad seavad õpetajatele üha kõrgemaid nõudmisi. Akadeemilise suunitlusega eraldiseisev gümnaasium võiks hakata kandma olulist rolli ka laiemalt piirkonna õpetajate teadmiste, oskuste, kogemuste vahetamise ja arendamise paigana. Pidevalt muutuv ühiskond ja maailm on väljakutsuvalt põnev töö kogu õpetajaskonnale.
Ma usun, et me oleme ühiselt Käisi poolt nimetatud haridusvankrit lükkamas ikka kõrguste poole. Siinjuures ei tasu unustada, et lähtuvalt meie riigi kultuurilis-ajaloolisest taustast ning paikkondade eripäradest on meil mitme erineva kujuga vankrid. Ja see on kindlasti meid rahvana rikastav. Kõik Eestimaa koolid püüavad kõrguste poole, pole kahtlustki, ja seepärast on hariduselu muudatustes vaja kõige rohkem tasakaalukust ja vaimujõudu, et mitte rutakalt muutuste tuules lasta haridusvankril allamäge veereda. Ma soovin meile kõigile tarkust hoida meie gümnaasiumides seda, mis on hästi ning julgust visata kõrvale see, mis ei sobi 21. sajandi kooli.
Tänasesse päeva ja maailma sobivad suurepäraselt 20 aastat tagasi president Meri poolt lausutud sõnad: “Praegu õpib kogu maailm põllumehest riigimeheni, sest maailm on muutumas pöörase kiirusega. Kui meis kõigis on piisavalt tahet muuta ka Eestimaa sõbralikuks, turvaliseks ja jõukaks, peame Eesti nimel, oma laste ja õpilaste nimel hakkama õppima.“
Ilusat kooliaasta algust kõigile!
Filed under: Haridus 
