Omaste hooldusest ja ühest uuest maksuideest, mida konservatiivil on võimatu toetada
Möödunud nädalal avaldas Eesti Ekspress artikli omaste hoolekande probleemidest. Mure on tõsine, rahvastik vananeb ning võimalusi vanainimeste eest hoolitsemiseks napib. Küllap teavad ka paljud selle teksti lugejad, kui raske see teema on päriselus.
On väidetud, et omaste hoolduse kohustus on ülekohtune, lapsed peavad toetama oma vanemaid samas kui lasteta vanainimesi toetab riik (nii hästi või halvasti nagu jaksab).
Põhjamaine mudel on teistsugune. Võib öelda, et ka vasakpoolne. Seal on hoolduskohustuse võtnud omale riik, mis toob omakorda kaasa võõrandumislaine. Põhjanaabrite meedias saab mõningase intervalli tagant lugeda, kuidas heaoluühiskonnas leitakse oma kodust juba mitmeid kuid surnud ning keskkütteõhus mumifitseerinud vanainimene. Sellised probleemid ei ole ka Eestis võõrad. Riik ei suuda kunagi asendada perekonna hoolivust.
Omamoodi avaldab üle jõu käiv hoolduskohustus survet ka eutanaasia seadustamiseks. Et ühiskonnale koormaks olevad ning oma eluga hädas olevad inimesed lahkuvad meie hulgast vabatahtlikult, võib tunduda tulevikudüstoopiana, ent see düstoopia on vaikselt hiilimas arenenud riikide õuele. Humanism missugune.
Tartu ülikooli kliinikumi dotsent Kai Saksa on välja tulnud ideega, et meil peaks kehtima hoolduskindlustus, sisuliselt veel üks uus maks. Nii on seda probleemi püütud lahendada näiteks Saksamaal.
Sisuliselt on tegu teemaga, mis on nii valus, et seda avalikult väga ei käsitleta. Kui, siis vaid väga emotsionaalsete kaasuste värvikate kirjeldustena. Selle osas tuleb Eesti Ekspressi tähelepanuosutuse eest tänada.
Konservatiive süüdistatakse tihti selles, et me soovime elu tagasi viia 19. sajandisse. Nii veider kui see ka pole, oli siis hoolduskohustus loomulik. Pere hoolitses oma liikmete eest. Tänapäev on kahjuks märksa keerulisem: perede nõrgenemine, kärgpere mudeli võidukäik, väljaränne ja laste arvu langus on meid viinud olukorda, kus elementaarne inimlikkus on muutumas ülejõukäivaks väljakutseks. Isikuvabadus näikse olevat olulisem vastutusest. Nii veider kui see ka poleks, oleme me ühiskonnana oma suutlikkuses olla hooliv astunud sammu tagasi.
Ma loodan väga, et see teema ei taandu kabinettide vaikuses sündivaks formaalse sisuga ebaõnnestunud reformiks.
Veel rohkem loodan ma, et inimesed on võimelised end ise nägema selles probleemiderägastikus ning vähemalt osa neist suudab mõista, et tugev perekond, lapsed ja pere hoolivus on miski, mida riik ei saa asendada.
Me peame mõtlema sellele, kuidas pere saaks hakkama, millised väärtused on põlvkondadevahelisel suhtlusel ning teineteise toetamisel. Uus maks võiks leevendada olukorda hetkeks, ent pikas perspektiivis on selle näol tegu võika enesepettusega.
Liberaalid ja sotsialistid näevad lahendusena sisserännet. Aga nagu me kogenud oleme, see mudel ei toimi, ühelt poolt on kultuuritaustalt erinevate sisserändajate minimaalnegi integreerimine kulukas, teisalt täidab see peamiselt madalapalgalisi töökohti, kus teenitav tulu on selline, et ka põliselanikud eelistavad tihti sama töö eest mujal suuremat palka saada. Turvariskidest rääkimata.
Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et helget tulevikku meid rahvastiku vananemiseni viivate demograafiliste protsesside valguses ootamas pole. Heal juhul suudame me praeguste tendentside jätkudes saavutada, et elu ei lähe hullemaks. Seda vaid heal juhul.
