Helir-Valdor Seederi kõne ISAMAA suurkogul
HELIR-VALDOR SEEDERI KÕNE ISAMAA SUURKOGUL
Tere telemast Viljandisse – päris Eestisse!
Pisut enam kui aasta on möödunud ajast, kui valisime erakonnale uued juhid ja asusime suunama valitsuskoalitsiooni poliitikat parempoolsele rajale. Poliitikutena on meil kõigil isiklik vastutus ja erakonnana lisaks ka järjepidevus ning kollektiivne vastutus. Juhtkonna vahetuse järel möödunud kevadel, vahetult Eesti EL eesistumise eel, ei tormanud me koalitsiooni lõhkuma, vaid soovisime olulisi muudatusi valitsuse poliitikas ning suutsime mitmed olulised muudatused ellu viia.
Meie poliitilised oponendid, mõned meediategelased ja poliitikavaatlejad heidavad meile ette, et oleme koalitsioonis pidurdanud mitmete kokkulepete elluviimist ja teinud seda justkui kokkuleppeid rikkudes. See pole tõsi. Kui valitsuserakonnad lepivad midagi omavahel kokku teisiti kui koalitsioonileppes, siis on tegemist uue kokkuleppega mitte kokkuleppe rikkumisega. See ei ole pidurdamine, vaid vastupidi – avatud valmisolek ja paindlik võime reageerida muudatustele meie ümber. See on areng, mitte pidurdamine. Jah, muudatused sündisid IRLi algatusel, kuid kõigi erakondade ühise otsusena. Meie leiame, et halbu või ajale jalgu jäänud kokkuleppeid tulebki muuta.
Vaatamata maailmavaatelistele erinevustele (aga millises koalitsioonivalitsuses neid ei oleks?) saame täna tõdeda, et Jüri Ratase valitsus on suures plaanis viinud ellu mõistlikku ja Eestit edasiviivat poliitikat ning IRL selles valitsuses on saanud enamasti lähtuda oma väärtuspõhisest poliitikast. Nii on praegune valitsus jätkanud Eesti välis- ja julgeolekupoliitilist kurssi, pöörates erilist tähelepanu riigikaitsele ja olles aktiivne rahvusvahelises koostöös. Otsustasime alustada uue kaitseinvesteeringute programmiga. Maailm meie ümber on rahutu ja panustamine riigi julgeolekusse ning liitlassuhetesse on Eesti iseseisvuse vältimatu eeldus. Toetame jätkuvalt sanktsioone Venemaa vastu. Suutsime edukalt toime tulla EL eesistumisega. Oleme säilitanud keele- ja kodakondsuspoliitika aluspõhimõtted ja lähtunud konservatiivsest immigratsioonipoliitikast. Lõpule on viidud ka eelmise valitsuse alustatud haldusreform, kus erakondadel kahjuks ei jätkunud üksmeelt üleminekuks loogilistele maakonnapõhistele omavalitsustele.
Aasta tagasi erakonna esimeheks saades seadsin eesmärgiks, et IRLi poliitika muutuks selgemaks. Isamaaline parempoolne rahvuslik-konservatiivne poliitika on see, mida Eesti vajab ja mida meie erakond Eestile pakub. Julgen kinnitada, et nii on see ka olnud. IRLi eestvedamisel jätsime ära mitmete uute maksude kehtestamise, vähendasime alkoholiaktsiisi tõusu poole võrra ja jätsime ära juba seadustatud aktsiisitõusu 2019. aastaks. Kinnitasime riigieelarve strateegia struktuurses tasakaalus, et Eesti riik saaks majanduskasvu ajal jälle reserve koguda. Järgmiseks neljaks aastaks ei kavanda ühtegi maksutõusu ega uut maksu. See on pööre vastutustundliku parempoolse majanduspoliitika ning konservatiivse maksu- ja eelarvepoliitika suunas. Kas seda on märgatud ja mõistetud ning kas see teadmine on jõudnud meie potentsiaalsete valijateni? Mitte veel ja mitte piisavalt. Meie võimekusel oma edusamme ja elluviidavat poliitikat avalikkusele selgitada on arenguruumi.
Aga me ei tegutse mitte tunnustuse vaid Eesti inimeste heaolu ning parema ja õiglasema majanduskeskkonna nimel. Piiratud ressurssidega väikeriigi majandusedu alus on mitmekesine, kõrge lisandväärtusega ja kaasaegsele tehnoloogiale toetuv ning ekspordile orienteeritud majandus. Lihtne ja bürokraatiavaba maksu- ja ettevõtluskeskkond. Me peame tagama maksurahu ja stabiilse maksukeskkonna, aga samas on siiski vajalik kehtivat maksusüsteemi muuta lihtsamaks ja ettevõtlikkust soosivamaks. Mõistlik on astuda ka järgmine samm tulumaksuvaba miinimumi rakendamisel – kehtestada kõigile 500 euro suurune tulumaksuvaba miinimum. Rahvusliku majanduse edendamiseks on vaja anda roheline tuli kohalikule väikeettevõtlusele. Eestis see täna veel nii ei ole, aga meie tulevane valimisprogramm peab just nendest eesmärkidest lähtuma.
Valitsuskoalitsiooni ühe osapoolena oleme viimase aasta jooksul tundnud tugevat survet Eesti immigratsioonipoliitika muutmiseks. Mitmed ettevõtjate organisatsioonid ning meediaväljaanded on teavitanud, et Eesti suurim probleem ja arengupidur on töökäte puudus. Jah, oleme teadlikud olukorrast tööjõuturul ja tõsistest probleemidest Eesti majanduse ees. Aga probleem on hoopis sügavam. Eestit ja kogu Euroopat ei vaeva mitte ainult töökäte puudus, mida me usinasti lühiajaliste lahendustega püüame leevendada, vaid inimeste puudus, mis on märksa tõsisem probleem ning mõjutab ühiskonda läbivalt. Peame nägema puude taga metsa! See ei ole ainult ettevõtjate mure, vaid puudutab kogu avalikku sektorit, regionaalset elukorraldust, meie kultuuri- ja hariduspotentsiaali, jätkusuutliku ja pikaajalise pensioni- ja tervishoiusüsteemi loomist ja paljusid teisi valdkondi – kogu riigi ja Eesti rahvuse tulevikku.
Võõrtööjõu sissetoomine ja odava tööjõu eelisele toetuva majanduse arendamine pole pikaajaline lahendus. Probleemi põhjuseks on pikaajaline demograafiline areng – madal sündimus ja elanikkonna vananemine. Siin ei piisa kodakondsus- ja immigratsioonipoliitika muutmisest, kui sellega koos ei käsitleta meie peamist valupunkti – demograafilist arengut. Eesti rahva turumajanduslik väljavahetamine odava võõrtööjõu vastu on rehepaplik enesepettus ja kvalitatiivset arengut takistav lühinägelik poliitika.
Eesti suurim väljakutse on positiivse iibe saavutamine. Kõik ettepanekud ja lahendused, mis viivad eestlaste sündimuse kasvule väärivad arutelu. Just see, kuidas Eesti peredesse sünniks rohkem lapsi, peaks olema järgmise Riigikogu valimiste peateema. Meie erakond on perepoliitikat pidanud läbi aegade üheks kõige olulisemaks Eesti poliitikaks ja kavatseme seda ka jätkata. Ühe osa Eesti eliidi soov paigutada see teema delikaatsete ja anonüümsete teemade hulka, millest heas ja moodsas seltskonnas ei räägita, on jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmine. Nii jäämegi tegelema tagajärgedega ega jõua põhjusteni. Teame, et lahendused on keerulised ja komplekssed, aga kui neid ei otsi, siis nendeni ka ei jõua.
1989. aastal elas Eestis 1,56 miljonit inimest. Eestlasi oli 61,5 protsenti, koos nõukogude sõjaväelastega alla 60 protsendi. Täna on eestlasi veidi üle 900 tuhande, kaks kolmandikku rahvastikust. Inimarengu aruande iibe ja rändesaldo prognoosi kohaselt elaks Eestis 2100. aastal 800 tuhat inimest, neist 600 tuhat eestlast. ÜRO väheneva iibe rahvastikuprognoos 2014. aastast vähendas sündimuskordajat vaid 0,3 võrra ja säilitas rände samasugusena. See andis Eesti elanike arvuks 600 tuhat. Oletatavasti eestlasi siis kõigest 450 tuhat!? Üle kahe korra vähem kolme inimpõlvega! Peame sellest väljasuremisfatalismist üles ärkama. Emapension ja kolmelapseliste perede toetus olid õiged ja vajalikud aga mitte piisavad sammud. Aga küsimus pole ainult rahas ja toetustes. Peame asju nimetama õigete nimedega. Eestis sündivad lapsed on meie tegelikud majanduse, julgeoleku, pensioni ja kultuurrahvana kestmise sambad. Nii peame maksu- ja pensionipoliitika ehitama perepõhiseks. Esimese riigina maailmas, sest me ei taha olla kahekümne teise sajandi liivlased.
Et mõista meie vastutust pikaajaliste rahvastikuprotsesside taustal, siis piisab vaid täiendavast neljatuhandest püsielaniku sisserändest aastas koos sellele järgneva pererändega, et eestlased jääksid rahvana vähemuseks omal maal väga lühikese aja jooksul. See on meie lähtekoht, et langetada isamaalised valikud rändepoliitikas.
Eestisse tulijad ja siin elavad inimesed peavad eesti keele ära õppima. Üks inimpõlv on nunnutatud, tulemus on kesine. Me pole suutnud luua tingimusi ega piisavalt motiveerinud inimesi keeleõppele. Aga igasuguse lõimumise aluseks on ühine keeleruum. Hea näitena nõuab meie valitsus välismaalaselt A2 keeletaset elamisloa pikendamisel ja paneb raha eesti keele kasutamiseks lasteaedades, käivitame eesti keele majad. Kuid sellest on vähe. Peame olema nõudlikumad ja tugevdama ka järelevalvet keeleseaduse täitmise üle ning suutma muuta suhtumist riigikeele oskuse ja keelekasutuse osas kohalikes omavalitsustes, kus enamus elanikkonnast on venekeelsed. Kaks paralleelset koolisüsteemi ei soodusta ühiskonna lõimumist. Siin on väljakutse erakondadele. Valimisedu rajamine erineva keelekasutusega valijate vastandumisele on lühinägelik. Parim lõimumine ühise keeleruumi kõrval on, kui venekeelne elanikkond tulevikus ei hääletaks mitte rahvuslikust või keelelisest kuuluvusest lähtuvalt, vaid maailmavaatelistest arusaamadest lähtuvalt.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist tajus Eesti ühiskond väga laiapõhjaliselt ohtu Eesti rahva püsimisele ja rahvuslikud aated olid populaarsed. Sõnad rahvuslus ja rahvuslane kandsid positiivset tähendust. Laulsime, et eestlane olla on uhke ja hää. See oli isamaalisuse kõrgaeg. Tänaseks on palju muutunud. Piirideta Euroopas on moodne olla globaalne olevus, kellel puudub selge enesemääratlus, olgu see siis religioosne, kultuuriline, rahvuslik või sooline. Käib võidujooks „edumeelseima“ maailmakodaniku nimel ja kõik, kellel on säilinud ühtekuuluvustunne väiksema määratluse alusel kui kogu (abstraktne, anonüümne) Euroopa, lahterdatakse kitsarinnalisteks tagurlasteks. Uue euroopa rahva loomine käib täiel rinnal, aga see eksperiment on määratud läbikukkumisele.
Sõbrad, vaatame Euroopa sisse. Euroopa identiteet on rahvusriikide identiteetide summa ja ühisosa, mitte keskselt loodav uus ja kunstlik enesemääratlus. Ühesuunaline rahvaste sõprus on sama õnnetu, kui ühepoolne armastus inimsuhetes. Rahvuslus ei ole poliitiline äärmuslus, millel justkui poleks enam kohta kaasaegses Euroopas. Sellise hoiakuni on viinud paduliberaalsed poliitikud ja mõned populistlikud erakonnad Euroopas ning Eestis, kelle poliitikat meedia võimendab. Eelkõige puudutab see immigratsiooni- ja pagulaspoliitikat. Samuti ülebürokratiseerunud ja Brüsselikeskse EL soov domineerida rahvusriikide üle. Tasakaal Euroopa ühiste huvide ja Brüsseli keskvõimu ning EL liikmesriikide iseseisva otsustusõiguse ja suveräänsuse vahel saab olema EL üks võtmeküsimusi.
Aga mõtleme veelgi laiemalt ja kaugemale. Eesti sajandal sünniaastal on kõneletud sellest, milline oleks Eesti saja aasta pärast. Sellele vastates peame mõtlema milline on Euroopa ja maailm saja aasta pärast. Peame mõistma, et euroopalik elulaad on meile oluline nurgakivi. Õigusriiklus, humanism ja euroopa vaimupärand on meie rahva loomulik elukeskkond. Aga… Euroopa rahvatulu moodustab ostujõu pariteedi järgi vaid seitsmendiku kogu maailma tulust ja see trend on ühesuunaliselt vähenev. Täna on euroopa rahvastik kümnendik kogu maailma rahvastikust. Saja aasta pärast vaid viis protsenti. Aastal 2100 elab prognooside kohaselt Euroopas 600 miljonit inimest ja Aafrikas tänasest viis korda enam, ehk kuus miljardit inimest. Kas ka tegelikult? Sundvalikutes eluks vajaliku ja kliimamuutuste survel on reaalne, et ees seisab surve suureks rahvaste rändamiseks Euroopa suunal. Me ei räägi siin mitte miljonist pagulasest, vaid sadadest miljonitest. Peame aru andma, et senine immigratsioonipoliitika ja pagulaste vastuvõtusüsteem ÜRO egiidi all, ei ole demograafilisi arenguid silmas pidades mõeldav. Kui tahame euroopalikku elulaadi kaitsta, siis Euroopa poliitika peab muutuma ja me peame kontrollima oma välisuksi.
Järgmise kümne aastaga USA kahekordistab ning Hiina neljakordistab oma kaitsekulud. Täna kulutavad Euroopa riigid keskmiselt vaid 1,48 protsenti SKT-st kaitsele, kui kogu maailma keskmine on 2,2 protsenti.
Võtame globaalsed arengud kokku. Meie väärtusi jagava läänemaailma osakaal väheneb maailma rahvastikus, väheneb majanduses, väheneb sõjalises ja väheneb poliitilises võimsuses. Tasakaal maailmas paikneb ümber. See tähendab, et peame lääne tsivilisatsiooni huvide eest seismisel olema julged ja hoidma kokku, toetama üksteist. Kaitstes Euroopa elulaadi, kaitseme Eesti eluviisi ja kultuuri. Väikeriigi jaoks peavad väärtused ja huvid olema kattuvad. See on põhjus, miks IRL peab oluliseks Euroopa koostööd ja kuulumist EL-i koos kõigi lahendamist vajavate probleemidega. Aga Eesti EL-i poliitika peab muutuma selgemaks ja julgemaks. Just globaalsed arengud sunnivad meid mõtlema ja tegutsema rahvuslikult, aga olema valmis avatud ja laiapõhjaliseks koostööks õhtumaise kultuuri kaitsmisel.
Heites pilgu tänasele Eesti poliitikamaastikule, siis näeme üpris suurt ümberreastumist. Uusi tulijaid on vähe, aga lipukirja vahetusi palju. „Poliitmesilased“ lendavad õielt õiele otsides ilusamat maandumispaika, tekitades illusiooni uuest, värskest ja edumeelsest poliitikast. Aga enamasti kulunud tiibadega kaugele ei lenda. Tänane Eesti elab üle vahtkonnavahetusega kaasas käivat üleminekuperioodi. Kõike ei nähta enam must-valgena, oluliselt rohkem on pooltoone. Üheks tänast Eestit iseloomustavaks jooneks on inimeste üha suurenev soov neid puudutavates otsustes kaasas olla. Selles suhtes kõlavad mõistlikult ettepanekud riigireformi tegemiseks, millest mitmed on omal ajal tulnud meie liikmetelt. Hakkaks pihta kasvõi rahvaalgatusele või -küsitlusele ka tegelikult rohelise tee andmisest.
Tähistame sellel aastal Eesti riigi sajandat sünnipäeva, sellest iseseisvat riiki on meil olnud 49 aastat, st. alla poole. Selleks, et järgmise sajandi iseseisvuse bilanss oleks teistsugune, peame oma riiki pidevalt kaasajastama. Vajame riigireformi, mis ei käsitle riiki kui aktsiaseltsi või isetasuvat äriprojekti. Oma riik on kallis. Samas ei tohiks see toetuda ainult teoreetilisele riigiõiguslikule käsitlusele, vaid peaks lähtuma tegelikust olukorrast ja praktilistest vajadustest. Riigireformi eesmärk peab olema Eesti inimeste heaolu kasv, riigi konkurentsivõime tõstmine, Eesti rahva ja kultuuri arendamine ning see, et Eesti riik toimiks regionaalselt kogu Eestis. Need on konkreetsed, mitte umbmäärased ega abstraktsed eesmärgid. Vajame jõukohast ja toimivat riiki, kus seaduste tegemine ei liigu üha rohkem rahva mandaadita ametnike kätte ja poliitilisi valikuid ei langeta kohtusüsteem. Ka riigireformi teema saab olema Riigikogu valimiste üheks fookusteemaks, kus IRL on olnud eestkõnelejaks. Peame siin olema jätkuvalt aktiivsed ja uuendusmeelsed. Eesti on väikeriik ja siia ei tohiks mahtuda palju bürokraatiat. Ometi mahub! Ja see käib meile üle jõu ning sööb usaldust. Peame oma e-riiki arendama nii, et see ei muutuks kalgiks ja inimkaugeks küberriigiks, kus inimene suhtleb hingetu exceliga ja tohutu bürokraatiavohamise võimekusega elektrooniliste lahendustega. See on e-riigi varjatud külg. Eesti peab olema kaasaegne ja paindlik väikeriik, aga vaatama väga kaugele. Seepärast pakun erakondade ülest poliitilist kokkulepet, et Eesti ametkonnad võtaksid tulevikus kõikides valdkondades üle EL regulatsioone ainult absoluutse miinimumi ulatuses. Sellest peaks saama reegel, millest juhinduksid kõik tulevased valitsused ja Riigikogu koosseisud.
Eesti avalikkust viimasel ajal enim erutanud teemadest rääkides tuleks mul nüüd keskenduda Igor Mangi ahistamisskandaalile, kuid lubage mul siiski pühenduda kavatsusele rajada tselluloositehas Tartu külje alla. Oleme toetanud Eestisse vastava tehase loomise mõttekuse uurimist, sest teadmine on alati parem, kui teadmatus. Puidu kaasaegne väärindamine näib mõttekana. Tselluloositehase rajamiseks just Tartu külje alla on võib-olla esitatud häid argumente, mis lasevad sel mõistlikuna paista. Aga kas see on ka tegelikult nii ja kas me peame ikka alati nii mõistlikud olema? Eesti riik on algusest peale olnud hullumeelne projekt. Kõiki ennustusi ja soovitusi eirav oli ka Eesti iseseisvuse taastamine. Üsna hulle asju tehes ning omapäi toimetades oleme tänasesse päeva jõudnud. Miks ei võiks me siis vahel natuke ka metsa poole olla? Mul on hästi meeles, et „ISAMAA“ on rahva arvamust ignoreerinud ning vajalikud otsused läbi surunud. Kuid mitte ühe sihtrühma huvides ega selleks, et kedagi rikkaks teha, vaid selleks, et Eestile kindel tulevik tagada. Mitmedki pidasid meid utopistideks, kui hakkasime rääkima ID-kaardist. Reformierakond tegi katse see utoopia läbi kukutada. Meie kaitsekulutuste suurendamist 2 protsendini ja NATO-sse pürgimist peeti mõttetuks. Kuid kasvõi läbi halli kivi minna pole mõtet selleks, et kedagi vägisi „õnnelikuks“ teha, eriti kui see ohustab inimeste usaldust omaenda riigi vastu. Me ei pea tartlaste arvamust neid otseselt mõjutava projekti suhtes absoluutseks tõeks pidama. Sellest üle sõita aga ei tohi.
Tegelikult on tehasega seotud vastasseis ammu üle kasvanud Tartu-Tallinna põhimõtteliseks vastasseisuks, kus võitlevad Ülemiste vanake ja Tartu vaim. Ja selles võitluses võitjaid ei ole. Algatatud eriplaneeringuga keskvõimule antud suured volitused tekitasid ka proportsionaalse vastureaktsiooni. Tartu piirkonna elanike vastuseis tehasele on niivõrd tugev, et valitsuse poolt eriplaneeringu kehtestamine sellesse piirkonda oleks ebademokraatlik ja ebarealistlik. Seepärast on minu seisukoht, et valitsus peab loobuma plaanist eriplaneering Tartu piirkonnas lõpuni viia.
Erakonnast. Meie valik on väärtuspõhine poliitika. Seepärast soovime tänasel suurkogul heaks kiita erakonna maailmavaatelised aluspõhimõtted, mis ei ole päevapoliitilised sõnumid, vaid ajale vastu pidanud väärtustele toetuvad põhimõtted. Oleme seni tegutsenud ainult valimisprogrammide alusel. Loodan, et tänasel suurkogul heaks kiidetavad maailmavaatelised aluspõhimõtted saavad olema püsivaks kompassiks erakonna poliitika kujundamisel ning aitavad erakonna liikmetel ja toetajatel teineteist paremini mõista. Aluspõhimõtted on läbi arutatud erakonna piirkondades, ühendustes, eestseisuses ja volikogus ning arutelude ühisosa on olnud märkimisväärselt suur. Ja kui mõni veendunud liberaal või sotsialist väljastpoolt erakonda võtab vaevaks neid kritiseerida, siis on see kompliment, et oleme õigel teel.
Minu käest on ka küsitud, mille poolest IRL erineb EKREst. Ütlen kohe ära, et meil puudub vähimgi vajadus defineerida ennast läbi EKRE. See on pahupidi esitatud küsimus. Me saame küsida hoopis vastupidi – mille poolest erineb EKRE IRList? IRL on vanim Eesti erakond ja meie pikk ajalugu ning elluviidud poliitika oma õnnestumiste ja ebaõnnestumistega on Eesti inimestele teada. EKRE poliitikat teame ainult läbi opositsioonierakonna loosungite. Milline on näiteks EKRE sotsiaal- või majandus- poliitika või üldse erinevate valdkondade poliitika, seda me ei tea. Aga kindlasti ei soovi me olla bolševistlikult võitlev ja revolutsioonilist ning kurja rahvuslust viljelev erakond. Positiivne ja rõõmus rahvuslus on ka jõuline ja edasiviiv ning see ongi meie tee.
Tänane suurkogu otsustab ka erakonna põhikirja muutmise. Olulisim muudatus on kahtlemata erakonna nime muutmine. See on märgilise tähendusega otsus. Uus nimi pole eesmärk iseeneses. „ISAMAA“ nimi ei anna erakonnale mingeid eeliseid, küll aga paneb hulgaliselt kohustusi. Eeskätt kohustuse tõesti „ISAMAANA“ käituda. Erakonnana, mis ei keera nina selle järgi, kust tuul puhub, vaid ajab tõesti Eesti asja. See ei pea sugugi alati olema valijate seas populaarne. „ISAMAA“ ei kujunda oma seisukohti selle järgi, mis tundub teatud valijate rühmadele meele järgi olema. Ta ei algata valijate seas toetust nautivaid kampaaniaid, millest on teada, et need Eesti elu kuidagi paremaks ei muuda.
Toetades volikogu ettepanekut „ISAMAA“ nime võtmiseks paneb suurkogu mulle selle esimehena ühtlasi kohustuse küsida, kus on Keskerakonna ettepanek „Ühtse Venemaaga“ koostöölepingu tühistamiseks või kui kaua jätkab Keskerakonna poolt Europarlamenti lähetatu seal riigi mõõdutundetut laimamist?
„ISAMAA“ nimi iseloomustab kõige täpsemalt meie erakonna poliitika sisu – eesti keel ja kultuur, Eesti mõte ja Eesti meel, eestlaste püsimajäämine enamusrahvusena omal maal, Eesti kui rahvusriik – see on meie poliitika vundament. Aga nii nagu Eesti riik, peab ka „ISAMAA“ muutuma nooruslikumaks. Need asjad on omavahel seotud ja sõltub tänastest otsustajatest, milline on „ISAMAA“ ja Eesti riik tulevikus. Palun suurkogul toetada põhikirja muudatusi ja maailmavaateliste aluspõhimõtete vastuvõtmist, mis moodustavad ühtse terviku ja annavad ühiskonnale õige sõnumi meie poliitilistest taotlustest.
Head erakonnakaaslased. IRL ei ole populaarne moevoolupartei. Veel vähem saab seda olema „ISAMAA“. Meie rikkus on meie erakonna pikk ajalugu ja aastatega salvestunud kogemus ning erakonna liikmed ja toetajad, kes ka segastel ja keerulistel aegadel on säilitanud meelekindluse ning jäänud oma põhimõtetele kindlaks. Tänan ja tunnustan teid. Teil kõigil on panus Eesti ehitamisel. Teekond ERSP-st läbi Isamaa, Isamaaliidu, ja Res Publica kuni IRL-ini on andnud meile suurima poliitilise pagasi Eesti erakondade seas. Me oleme olnud suurim ühendaja ja ühisosa looja Eesti poliitikas, mis on aegade jooksul aidanud killustatud poliitmaastikul koondada eelkõige parempoolseid, konservatiivseid ja rahvuslikult meelestatud inimesi ja erakondi ühtseks jõuks. Ja mulle tundub, et ka tulevikus ei ole see missioon kaugeltki mitte lõppenud.
Meie väärika ühisosa adekvaatne mõõdupuu ei ole kindlasti erakonna tänane toetusreiting. Me pole oma potentsiaali suutnud piisavalt hästi rakendada. Aga küllap suudame, kui oleme järjepidevad oma poliitika teostamisel, ei lohuta ennast rasketel hetkedel ainult erakonna kuulsusrikka ajalooga ega lasku võimuteostamisel mugavuspoliitika lõksu.
Tänane suurkogu on vahefiniš, kus seame uued sihid ja eesmärgid. Sellelt baasilt läheme edasi. Liigume siis üheskoos nende eesmärkide suunas. Kui igaüks panustab, siis oleme edukad. Paremat tulevikku saame luua vaba, kaitstud ja jõuka rahvusriigina. Teeme siis seda ja Ehitame Eestit Edasi!