Tutvustus:

Olen sündinud ja kasvanud Tallinnas ning elanud kogu elu Lillekülas, kui pikemad välismaal viibimised välja arvata.
Lisaks eesti keelele olen õppinud turundust ning kommunikatsiooni-juhtimist, lõpetanud Balti kaitsekolledži tsiviilametnike kursuse, täiendanud end USA teabeohvitseri koolis ning arvukatel kursustel kodu- ja välismaal.
Alustasin tööd riigikaitse vallas 1994. aastal piirivalves ning teenisin kaitseväes 2014. aastani. Reservi mineku järel töötasin erasektoris– tean, kuidas tuleb leib lauale ka väljaspool riigiametit – ning seejärel IRLi kommunikatsioonijuhina. Sõjaväelises karjääris jõudsin kaptenmajori auastmeni. Praegu olen taas tööl kaitseväes, nüüd juba tsiviilisikuna.

Armastan sporti – jooksen peamiselt Stroomi metsas, suusatan ja teen joogat. Kui vähegi aega, loen ja sean sammud kontserdisaali. Lillekülas elades ei saa mööda ka aiatööst. Mul on täiskasvanud üliõpilasest tütar.

Mille eest seisan:

Olen suure osa elust aidanud inimetel avalikkusega suhelda ning valdavalt teinud seda kaitseväes. Täna Ukrainas toimuvat vaadates näen, et oleme olnud õigel teel – Eesti vajab tõsiseltvõetavat sõjalise jõudu, kuid lisaks sellele on oluline , et suudaksime selgitada meie jaoks olulisi julgeolekuprobleeme kogu maailmale. Tänu paarikümneaastasele teenistusele kaitseväes olen piisavalt hästi kursis kogu kaitsevaldkonnaga – olen töötanud kaitseväe peastaabis, kaitseinvesteeringute keskuses, mereväes ning teeninud kahel välisoperatsioonil Iraagis. Neist ühel olin NATO Iraagi treeningmissiooni pressiesindaja, seega tean, kuidas näeb meie julgeolek välja ka NATO poolt vaadates.

Enne kaitseväega liitumist õppisin eesti keele õpetajaks. Carl Robert Jakobsoni sõnadel „keel on, mis rahva rahvaks teeb“, on minu jaoks vägagi reaalne tähendus 19. sajandi lõpuks oskas valdav osa eestlastest lugeda ja kirjutada – tolle aja Euroopas oli see väga eesrindlik näitaja. Kõrge kirjakeele tase oli üks eeldus, mille pealt oma riigi mõte sai võrsuda. Kui pole oma keelt, pole ka riiki. Eesti keel on ja peab jääma kõrghariduse, teaduse ja asjaajamise keeleks, kirjandusest rääkimata, mitte muutma teisejärguliseks „köögikeeleks“. Pean võrdselt oluliseks eesti keele õpetamist kõigile Eesti elanikele kui ka oma keele hoidmist.

Omakeelne kultuur ja looming vajavad kindlasti senisest rohkem väärtustamist ja tuge, samuti haridus ja teadus. Olen õpetajana töötanud ning tean selle ameti rõõme ja muresid, muu hulgas seda, et õpetaja töö nõuab lisaks teadmistele vastupidavust ja tugevat enesekehtestamise oskust. Naljaga pooleks – kes saab hakkama koolis, saab hakkama igas ametis. Paraku on neid vähe, kes õpetajaametis pikalt vastu peavad. Õpetaja töö vajab suuremat väärtustamist nii ühiskonnas laiemalt kui ka läbi olulise palgatõusu. Tuge vajab kogu haridussüsteem – kui meil pole tugevat teadust ja kõrgharidust, pole meil varsti järelkasvu üheski valdkonnas. Unustada ei tohi ka alusharidust ehk lasteaiaõpetust, mis laob vundamendi kogu edasise hariduse omandamiseks.