Tutvustus:

Filmimehena olen pikka aega tegelenud Eesti rahva kultuuri- ja ajalooteadvuse alalhoidmisega – teilegi on tuntud minu toodetud filmid „Nimed marmortahvlil“, „Apteeker Melchior“, „1944“, „Talve“, „O2“, „Sangarid“. Neile sekundeerib kvaliteetne eestikeelne meelelahutus „Klassikokkutuleku“ triloogiaga.

Olen õppinud Ameerika Ühendriikides, töötanud telekanalis Kanal 2 ja Eesti Draamateatris direktorina. Nüüd juhin Taska Filmi. Meie pere hobiks on põllumajandustootmine – valmistame Itaalias oliiviõli, mille iga aastakäigu etiketti kaunistab erineva Eesti kunstniku teos. Kuulun Kaitseliitu ja olen nelja lapse isa.

Mille eest seisan:

Võim tagasi rahva valitud riigikogule!

Me läheme valima Riigikogu. Riigikogu, millel on institutsioonina uuringute alusel kõige madalam kodanike usaldus teiste riiklike institutsioonide seas. Ometi saame selle valikul rohkem kaasa rääkida kui valitsuse või presidendi puhul.

Usaldamatuse põhjuseks on, et parlament on ära andnud oma võimu. Rahva valitud institutsioonist on saanud kummitempel Euroopast ja ministeeriumitest tuleva seadusandluse kinnitamisel.
Riigikogust peab saama taas valitsuse tööandja, mitte valitsuspoliitikute varupink või pansionaat.

Eesti ei vaja presidendi institutsiooni!

Küsimus ei ole selles, kas valida presidenti otse või mitte – seda institutsiooni ei ole üldse meie kulukontosse vaja. Sisuta presidendi institutsiooni asemel peaks olema väärikas spiiker tegusas Riigikogus.

Ajateenistus mõlemale sugupoolele!

Tähelepanu keskmesse on kerkinud riigikaitse. Selle asemel et ainult kurta, et tüdrukud on kaitsetud ja naiste suhtes valitseb ebavõrdsus, tuleb kehtestada võrdne ajateenistus mõlemale sugupoolele.

Riigiettevõtted olgu „mittetulundusühingud“!

Kõik me vaevleme elukalliduse käes. Suur osa meie kuludest läheb riigifirmade taskusse, mida siis poliitikud osaliselt meile tagasi jagavad. Kasumiahnet riigiettevõtlust tuleb piirata, pole vaja kaudseid makse!

Püsima jääb kunst, mis on leidnud publiku!

Ärgem unustagem kultuuri. Eesti majandusel või Eesti riigikaitsel pole mõtet Eesti kultuurita. Brüsselis pole rumalamad majandusinimesed ja Washingtonis kehvemad kaitsespetsialistid kui Tallinnas, aga oma kultuuri suudame luua vaid meie ise. Kultuur pole midagi mõistmatut ja kättesaamatut kuskil elevandiluutornis. See on meile, kultuuri tarbijatele, mõistetav, huvipakkuv ja arendav.