EESTI VAJAB: 

avatud ja konservatiivset valitsemist: Vajame Eestimeelset, teaduspõhist, konservatiivset ja esindusdemokraatial põhinevat valitsemist. Kiirustades läbiviidud poliitilised eksperimendid vähese selgitustega jäägu eilsesse päeva. Valitsemine peab olema avatud, pika läänemeelse vaatega aga ka tundlik. Riik peab olema suuteline läbi viima õigeaegselt reforme, kaasates nendesse spetsialiste ettevõtjaid, kodanikke ja ühendusi. Konservatiivsus tähendab teadmist, et meie kohustused üksteise suhtes on suuremad kui üksikisiku õigused ja lähtumist sellest, et ühiskond kujutab endast lepingut erinevate generatsioonide vahel.

majanduspoliitikat, mis tugevdab iseseisvust ja heaolu ning ei piira meie tegevusvõimalusi: Veel mõnikümmend aastat tagasi oli Eesti vaesevõitu arengumaa. Muutus tuli koos turumajanduse ja ühiskondlike ümberkorraldustega ning läbi suuremate teadmiste, tööeetika ja töö lisandväärtuse suurenemise. Sama strateegia viib meid edasi ka tulevikus. Majanduse halvenenud väljavaadete tõttu ei saa riik lähitulevikus toetuda majanduskasvule sellises ulatuses, millega oleme harjunud. Samas mitmed avalikud valdkonnad nõuavad hüpelist suuremat kulude kasvu. Lähimal aja oluliseks küsimuseks kujuneb seetõttu õige tasakaalu leidmine avalike teenuste kärpimise, laenamise ja  võimalike maksutõusude vahel. Samas vajab tähelepanu majanduse konkurentsivõime (ekspordisektori) hoidmise ja arendamise küsimus. Kiire palgakasvu ja riigivõla suurendamise arvel majanduse ergutamisega kaasneb paratamatult olukord, kus heaolu kasvab, kuid riigi ekspordivõime väheneb. Konkurentsivõimet ei saa hoida ega kasvatada meie odava tööjõu eelisele toetudes. Eesti majandus vajab jätkuvalt struktuurimuudatust. Oluliseks probleemiks on energeetika. See probleem ei lahene paari aastaga, kuid mõjutab meie heaolu aastakümneid. Eesti vajab selget ja kiiret vastust küsimusele, kas tuleb tuumajaam või ei tule. Elame-näeme lähenemine energiapoliitikas on pikemas perspektiivis kõige kallim otsus. Kõrged ja kõikuvad energiahinnad on oluline tegur, mis hävitab majanduse konkurentsivõimet, sest tööstusettevõtted ei saa töötada vaid siis kui päike paistab või tuul puhub. 

heaolumudeli muudatust: Vananev rahvastik põhjustab probleeme nii tööjõuturule, sotsiaalvaldkonnale kui ka pensionisüsteemile. Põhjamaades, mida endale eeskujuks seame, püütakse pakkuda sotsiaalset turvalisust ja kvaliteetseid heaoluteenuseid kõikidele inimestele sõltumata nende varalisest seisust. Sellist ühiskondlikku korraldust peetakse Põhjamaades ja  Eestist väärtuslikuks. Anglo-ameerika maades prevaleerib süsteem, kus ühiskond aitab eelkõige vaesemaid kaasajastatud vaestehoolekande kaudu. Vaesemate inimeste aitamisega kaasneb sageli häbi ja stigmatiseerimine. Kuigi eelistame ka tulevikus Põhjamaade heaolumudelit, tuleb meil juba täna vastata otsida Eestile sobivat uuta jätkusuutliku heaolumudelit. Teiste riikide kogemustest teame seda, et heaolu ei ole võimalik rajada laenudele. Eestis on juba Euroopa kõrgemaid vanemaealiste tööhõivemäär ja madal iive. See tähendab, et edaspidi me töökäsi vanemaealiste töölemeelitamisega juurde ei saa ja tööealiste koguarv väheneb. Koormus meie heaolumudelile, sh pensionisüsteemile seega kasvab. Lähemal kümnendil suureneb seetõttu vajadus nii pensioniea tõstmiseks kui ka avalike teenuste kärpimiseks. Mida varem nende muudatustega alustame, seda pehmemateks need kujunevad.

hariduse, teaduse ja täiskasvanuõppe eelisedendamist: igakülgse arengu tagamiseks on oluline innovatsioonile orienteeritud ja piisavalt rahastatud haridus- ning teaduskorraldus, oskustööjõu koolitamine, piirkondlike ja valdkondlike kompetentsikeskuste arendamine. Haridusreformide ainsaks eesmärgiks ei tohi olla rahaline kokkuhoid, vaid Eesti ambitsioonidele vastava ühtse haridussüsteemi säilitamine ja arendamine. Hariduspoliitikas tuleb senisest rohkem tähelepanu pöörata haridusliku ebavõrduse vähendamisele ja seda eelkõige läbi suurema tähelepanu pööramise nõrgematele. Hariduse arendamise keskmes peavad olema õpetajad ja teadlased, mitte infrastruktuur või administreerimine. Eesti vajab senisest jõulisemat loodus- ja reaalhariduse arendamist kõikidel haridusastmel. Lahendus tuleb leida õpetajate sotsiaalsete tagatiste ja järelkasvu küsimustele. Koolisüsteem tuleb tervikuna taseme poolest ühtlustada ja viia üle järkjärgult eestikeelsele ja -meelsele õppele. Samas peavad olema rahvusvähemustele tagatud piisavad võimalused oma emakeelte ja -kultuuride süvaõppeks. Nii tagame kõikidele võrdsed võimalused saada parimat haridust, ennast realiseerida ja edendada ka Eestit. Jätkuvaid muutusi ja riiklikku tuge vajavad kõrgharidus ja teadus. Eesti peab järk-järgult jõudma teaduse ja kõrghariduse rahastamisel OECD riikide keskmise tasemini, kujundades nii ambitsioonika, kuid jõukohase kõrgharidus- ja teaduskorralduse. Hariduspoliitika osaks peab olema Eesti inimeste suurenevatele oskustele vastavate töökohtade loomise soodustamine Eestis. Selline hariduspoliitika aitab hoida Eestit elujõulise ja konkurentsivõimelisena, vähendab ühiskondlike manipulatsioonide riski, suurendab perede turvatunnet, vähendab eestlaste väljarännet ning ka tööga seotud immigratsiooni survet. 

tugevat riigikaitset ebakindlas maailmas: vajame tõhusat riigikaitset. Riigikaitse alusteks on ajateenistuse ja kutselise kaitseväe kombinatsioon ning totaalkaitse. Riigikaitse oluliseks osaks on tugevad suhted liitlastega ja aktiivne välispoliitika. Senisest suuremat kiireloomulist tähelepanu vajavad erinevad laiapindse riigikaitse osad, sh elanikkonnakaitse ja riiklikud varud. Riigikaitse on töömahukas ja kulukas, kuid see on ainus tee püsivale rahule, majanduslikule edule ja nende kaitsmisele, kes väärtustavad vabadust. Väljakutseks on piisaval arvul võimekate inimeste kaasamine riigikaitsesse, nende hoidmine riigikaitses, nende täiendkoolitamine ja varustamine võimalikult kaasaegse ning asjakohase sõjatehnikaga.