Euroopa Parlamendi valimised 2019

Tõnis Lukas

TÕNIS LUKAS

Kultuuriminister

• Sündisin 1962.aasta 5.juunil Tallinnas.
• Aastatel 1969-1980 käisin Tallinna I Keskkoolis (ajalooline ja nüüdne Gustav Adolfi Gümnaasium).
• Koolis juhtus nii mõndagi.
• 1980-1981 omandasin autoelektrilukksepa ametioskused Tallinna 19. Tehnikakoolis.
• Tehnikakoolis juhtus nii mõndagi.
• 1981-1987 õppisin Tartu Riikliku Ülikooli (ajalooline ja nüüdne Tartu Ülikool) Ajalooteaduskonnas.
• Ülikoolis juhtus nii mõndagi.
• 1987-1989 olin ajaloo- ja matemaatikaõpetaja Rõngu 8-klassilises koolis. See oli uue rahvusliku tõusu tippaeg, mil asutati Eesti Muinsuskaitse Selts, loodi Eesti Kodanike Komiteede liikumine ning taasasutati Eesti Üliõpilaste Selts Tartus.
• Ametialases tegevuses järgnes kaunis kirev periood.
• 1989-1999 Tartu ülikooli aspirant, õppejõud, perioodi lõpus doktorant.
• 1990-1992 Eesti Kongressi saadik.
• 1992-1995 Eesti Rahva Muuseumi direktor.
• Aastatel 1993-2017 kuulusin enamusse Tartu Linnavolikogu koosseisudesse.
• Aastatel 1995-2013 olen kuulunud Eesti Vabariigi Riigikogu kõigisse koosseisudesse.
• 1996-1997 Tartu linnapea.
• 1999-2002 Eesti Vabariigi haridusminister.
• 2007-2011 Eesti Vabariigi haridus- ja teadusminister.
• 2013-2018 Eesti Rahva Muuseumi direktor
• 2018. aasta veebruarist olen Tartu Kutsehariduskeskuse direktor
• Olulisematest organisatsioonidest olen Eesti Üliõpilaste Seltsi ja Kaitseliidu Tartu Akadeemilise Malevkonna liige, kuulun Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingusse, Tartu Koolijuhtide Ühendusse, olen kirjastuse Ilmamaa nõukogu liige.

Teie Tõnis Lukas

MIHHAIL LOTMAN

Semiootik, Riigikogu liige.

Olen sündinud 1952. aastal estofiilsete juudisoost vene haritlaste peres. Lõpetasin Tartu 4. Keskkooli ja 1976. aastal cum laude Tartu Ülikooli. Juba õpingute ajal hakkasin aktiivselt tegelema teadusega. Olen lugenud loenguid Stanfordi Ülikoolis, samuti Sorbonne’is, Stockholmi, Helsingi, Kaoshiungi (Taiwan), Praha ning mitmes Poola ja Itaalia ülikoolis.

Olen Tallinna Ülikooli professor ja Tartu Ülikooli juhtivteadur, avaldanud üle 300 teaduspublikatsiooni eri keeltes. Pean oma missiooniks eestikeelse teaduse arendamist ja mitmedki oma tähtsamad tööd olen avaldanud nimelt eesti keeles, arendades muuseas ka oma valdkondade teadusterminoloogiat. Samas meeldib mulle ka füüsiline töö. Oma esimese palga sain Kiidjärve puidutööstuses, mu esimeses tööraamatus on ametiks märgitud keskküttekütja. Olen töötanud tehases ning erinevate kolhooside põldudel (viimase liigitaksin siiski pigem sunnitööks).

Tegelen poliitikaga, kuna olen veendunud, et meie tulevik sõltub meist igaühe igapäevastest jõupingutustest ja et poliitika on liiga oluline, et see usaldada üksnes professionaalsete poliitikute kätte. Arvan, et poliitika vajab ka tavalisi inimesi, kellel on elukogemust teisteski valdkondades. Eriti puudutab see Eestit kui väikest rahvusriiki, kus iga kodanik peab andma oma panuse riigi ühiskonna arengusse ja riigi suveräänsuse kindlustamisele.

Öeldu ei tähenda, et eestlased peaksid end jäägitult pühendama tööle ja ühiskondlikule tegevusele. Ma tahan, et inimesed oleksid õnnelikud ja rõõmsad, et neil oleks ka vaba aega endale, perele ja sõpradele. Mina ise olen juba 45 aastat õnnelikult abielus, meil abikaasaga on viis last ja 12 suurepärast lapselast, kellest noorim käib alles lasteaias, vanimad aga õpivad ülikoolis. Olen nende üle õnnelik ja uhke.

Eesti ühiskonna suurim probleem on demograafia. Eesti on vananev ühiskond ja eesti rahvast ohustab väljasuremine. Kõik seni välja pakutud lahendused on osutunud ebapiisavaks. Seisan selle eest, et töötataks välja terviklik demograafiline kriisiprogramm, mis hõlmaks eri meetmeid ja vahendeid, tuleb väärtustada – ka materiaalselt – nii noori peresid kui ka vanu inimesi, kes on kogu elu olnud pühendunud laste ja lapselaste kasvatamisele. Laste kasvatamine on töö ja raske töö ning ühiskond peab seda hindama.

Teine pakiline probleem on seotud haridusega. Eesti õpetajaskond vananeb, liiga vähestele noortele tundub õpetaja elukutse atraktiivne, liiga paljud noored andekad haritlased eelistavad jätkata oma karjääri välismaistes ülikoolides. Siin on jällegi vaja terviklikku lahendust, mis hõlmaks kogu haridussüsteemi alates lasteaedadest ja lõpetades järeldoktoriõppega.

Kultuuri käsitlevad poliitikud tihti liiga kitsalt. Sellele lähenetakse kas kui luksusasjale, mida saab endale lubada siis, kui majandus on juba korras, või siis paremal juhul etnograafilises võtmes kui rahvatraditsioonile (näiteks tantsu- ja laulupeod). Samas on kultuur mitte üks väike osa rahva elus, vaid ruum, kus rahvas eksisteerib ja areneb. Eesti kultuur on osa Euroopa kultuurist ning see ei tohi kaotada ei oma eestilikkust ega oma euroopalikkust. Rahvuskultuur areneb nii läbi arvukate traditsioonide hoidjate kui ka läbi elitaarsete institutsioonide nagu rahvusooper, rahvusmuuseum, rahvusraamatukogu jt. On vale vastandada kultuuri ja majandust. Ühelt poolt tekib elitaarne kultuur muidugi ennekõike majanduskeskustes, kuid suhe on siin kahepoolne ja suured kultuurilised keskused tõmbavad ligi ka majanduse arendajaid ja investoreid.

Kultuur on üks suur tervik, mis hõlmab nii kunste, haridust kui ka majandust. Igas valdkonnas on võimaluste mitmekesisus ja arengute variatiivsus kasulik, hoides stagneerumise eest.

Sama kehtib ka looduse kohta. Loodus ei ole vaid passiivne keskkond, mille peale hakata mõtlema alles siis, kui majandus on korras või on tarvis kusagile puhkama sõita. Loodus, nagu kultuurgi, on keskkond ja see keskkond on meist vanem. Me peame vastutama selle eest, et meie lapselapsed ja nende lapselapsed saaksid nautida Eesti looduse mitmekesisust. See on minu konservatiivne vaade ökoloogiale.

Järgmine probleem on seotud turvalisusega. Seda käsitlen ma samuti kompleksselt, alates riigikaitsest ja turvalistest tänavatest kõikides Eesti linnades ning lõpetades infoturvalisusega: liiga paljud Eesti inimesed, sõltumata oma maailmavaatest, tunnevad end infovoogudest ahistatuna. Samas ei tohi infoturvalisus olla omakorda ohuks sõnavabadusele. Ükskõik, millises valdkonnas, on vabadus lahutamatult seotud vastutusega ja nii ka julgeolekuvaldkonnas. See on meie riik ja me ei saa kellelegi teisele delegeerida selle kaitsmise vastutust, see on meie inforuum ning selle korra ja usaldusväärsuse eest peab hoolitsema kogu ühiskond.

Lühidalt: seisan Eesti rahvuslikest huvidest lähtuva välispoliitilise liini eest, ökoloogilise julgeoleku, perede toetamise ja sõnavabaduse eest. Neid väärtusi olen kaitsnud nii Riigikogus kui ka Tartu volikogus ning seisan nende eest ka edaspidi.

TUNNE KELAM

Euroopa Parlamendi liige

Tunne Kelam on üks kuuest Eesti saadikust Euroopa Parlamendis. Ta kuulub Euroopa Rahvapartei (ERP) fraktsiooni. Tegemist on Euroopa Parlamendi suurima fraktsiooniga, kus on  215 liiget. Tunne Kelam on ühtlasi ERP fraktsiooni Büroo liige ning Eesti rahvusdelegatsiooni esimees.

Olles Euroopa Parlamendi väliskomisjoni ning julgeoleku- ja kaitse allkomisjoni liige ning regionaalarengukomisjoni asendusliige on Tunne Kelami tegevusvaldkondadeks niihästi  EL välis- ja julgeolekupoliitika kui ka regionaalarenguga seotud küsimused. Ta kuulub Euroopa Parlamendi ja USA Kongressi koostöödelegatsiooni põhikooseisu. Lisaks on Tunne Kelam Makedoonia delegatsiooni liige.

Tunne Kelami poliitiline tegevus algas 1972. aastal, mil koostas ta kahe põrandaaluse inimõiguste rühmituse nimel läkituse ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile. See oli üks esimesi süsteemseid dokumente, mis 1970. aastail okupeeritud Eestist mitteametlike kanalite kaudu Läände jõudis. Tunne Kelamil õnnestus luua püsivad mitteametlikud sidekanalid Läänega, kuhu saatis regulaarselt infot inimõiguste olukorrast okupeeritud Eestis, organiseeris haritlaste ringe, kus tegi ettekandeid lähiajaloost, välispoliitikast ja filosoofiast.

23. augustil 1987 võttis Tunne Kelam osa esimesest Hirvepargi meeleavaldusest ning järgmisel aastal asus ta ühes MRP-AEG grupi liikmetega organiseerima Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei moodustamist. Sama aasta 20. augustil asutatigi Viljandimaal Pilistveres Nõukogude Liidu esimene mittekommunistlik poliitiline partei.

Koostöös Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti Kristliku Liiduga algatas ERSP Eesti Vabariigi kodanike registreerimise, algatuse ideelised juhid olid Trivimi Velliste, Tunne Kelam ja Mart Laar. Kodanikkonna registreerimise suureks finaaliks kujunesid veebruaris 1990 Eesti Kongressi valimised.

Tunne Kelam valiti juba enne 1990. aasta valimisi EV kodanike peakomitee esimeheks, märtsis 1990 määrati ta Eesti Kongressi alalise tööorgani – Eesti Komitee – esimeheks. Kelam osales 1991. aastal Eesti iseseisvuse taastanud Kongressi ja Ülemnõukogu vahelise rahvusliku kokkuleppe saavutamisel ja oli 1991–92 Põhiseaduse Assamblee liige. Tunne Kelamil oli oluline roll Eesti rahvusriigi taastamise taotluste tutvustamisel ja neile toetuse võitmisel välismaal aastail 1989–91, samuti Eesti pagulasorganisatsioonide kaasatõmbamisel Eesti Kongressi suunaga.

Valitud 1992, 1995, 1999–2003 Riigikogu liikmeks, kümnel korral Riigikogu aseesimeheks, juhtis ta 1992–95 Eesti delegatsiooni Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees (ENPA) ning oli 1994–95 ENPA esimene eestlasest asepresident. 1996. aastal oli Tunne Kelam ka presidendikandidaat. 1997–2003 töötas Tunne Kelam Riigikogu Euroopa Asjade Komisjoni esimehena ning Riigikogu ja europarlamendi ühiskomitee kaasesimehena; 2002–2003 oli ta Euroopa Põhiseadusliku leppe välja töötanud Euroopa Tulevikukonvendi liige.

13. juunil 2004 valiti Tunne Kelam ühena kuuest Eesti esindajast Euroopa Parlamenti, kus tema mitmete saavutuste hulka kuulub ka 2009. aasta aprillis vastu võetud resolutsioon, millega Euroopa Parlament mõistis hukka totalitaarsete režiimide kuriteod. 2014. aastal valiti Tunne Kelam Isamaa ja Res Publica Liidu nimekirja esinumbrina taas Euroopa Parlamenti.

Tunne Kelam elab Viimsis abikaasa Mari-Ann Kelamiga. Ta armastab lugeda, pildistada, muusikat kuulata, klaverit mängida, aiatöid teha. Ta on taimetoitlane ning tegeleb aktiivselt tervisespordiga.