Eesti rahva põliste eluhoiakute osaks on puhta keskkonna ja loodusliku mitmekesisuse hoidmine ning eraomandil põhinev vastutustunne. Looduse taandumine inimese tarbimisvajaduste rahuldajaks on kaasa toonud globaalsed probleemid alates liigirikkuse ja muldade viljakuse vähenemisest kuni saastumise ja keskkonna elamiskõlbmatuks muutumiseni. Okupatsiooniperioodil võõrvõimu rakendatud eraomandi piiramine on kahjustanud omaniku vastutustunnet anda meie rahvuslik rikkus järeltulevatele põlvedele edasi väärtustatu ja hoituna.

Looduskeskkonna hoidmine on eelduseks ÜRO säästva arengu eesmärkide poole liikumisel ja toetab kliimamuutuse ennetamist (mitte vastupidi). Kliimamuutus mõjutab meid kõiki, kuid meie endi võimalused kliimat mõjutada on äärmiselt ahtad. Keskkonnapoliitika peab tuginema teaduslikele alustele. Loodushoiule ja vastutustundlikule omanikuks olemisele paneb aluse rahva keskkonnateadlikkus.

Eesti elulaadi puudutavad tegevusalad – metsandus, põllumajandus, kalandus – on keskkonnapoliitikaga tihedalt seotud. Heaperemehelik majandamine hõlmab kõiki neid valdkondi ning arvestab asjaoluga, et ökosüsteem on tervik ja peab säilitama oma terviklikkuse ka inimtegevuse tulemusena.

Maa on põllumajanduses peamine tootmisvahend. Traditsioonilise talutootmise hoidmiseks tuleb võimalikult vältida põllumajandusmaa ja -tootmise kontsentreerumist, samuti koondumist väliskapitali ja kinnisvarafirmade kätte, kelle eesmärk ei ole aktiivne toidutootmine. Väärtuslikku põllumajandusmaad tuleb rakendada sihipäraselt ning vähendada põllumajandusest tulenevat keskkonnasaastet.

Isamaa:
• viib lõpule metsanduse arengukava koostamise ja kinnitamise, lähtudes loodusteadlaste, metsateadlaste ja valdkonnaga seotud osapoolte arvamustest ning säästliku majandamise põhimõtetest,
• algatab väärtusliku põllumajandusmaa kaitse seaduse vastuvõtmise,
• tagab õiglased hüvitised looduskaitseliste piirangute aluste maade omanikele,
• viib lasteaiad, koolid ja kaitseväelised asutused üle mahetoitlustamisele, eelistades kohalikku toorainet.